style="font-size:15px;"> „Muidugi mitte,” kostis vanamees võpatades, justkui oleksin ta unest äratanud.Ta võttis mütsi peast, laskus ühele põlvele ja teatas langetatud päi: „Parun Maximilian von Eichenbach, teie teenistuses.”
„Teie ilmselt teate, kes ma olen,” arvasin ma, „kui te juba lasite oma koeral mind siia tuua.”
„Jah, loomulikult,” vastas mees ja tõusis püsti. „Palun ärge pange seda mulle pahaks. See oli ettevaatusabinõu.”
Tegin suured silmad. „Milleks?”
„Lähme,” ütles ta maja poole viibates. „Räägime sellest söögilauas. Te olete kindlasti näljane.”
LÕUNASÖÖK OLI LIHTNE, AGA VÄGA TOITEV. MULLE PAKUTI VÄRSKET nisuleiba, võid ja kitsepiimajuustu sinna peale, keedetud mune, külmi praelõike, milles ma tundsin ära metssea, maiuseks mett, mahlakaid punasetriibulisi õunu ja hiliseid viinamarju. Keelekasteks anti peekritäis peaaegu mustjaspunast veini. Mul oli söömisega nii palju tegemist, et polnud üldse mahti mingit viisakat vestlust alustada.
Mu võõrustajale oli samuti laud kaetud, kuid tema vaatas rohkem pealt, kuidas mina sõin, ning maitses ainult kombe pärast siit ja sealt.
Viimaks sai mul kõht täis ning ma jäin ringi vaatama, noppides laisalt veel viimaseid viinamarju. Söögisaal oli niisama lihtne kui maja väljastpoolt: valgeks lubjatud seinad, eriliste kaunistusteta tammepuust mööbel, ilma maalinguteta, tahmunud talalagi ja suur mantelkorstnaga kolle, kuhu võis vabalt terve sea korraga küpsema panna. Seinu ehtisid arvukad hirve- ja metskitsesarved ning üks täistopitud metskuldipea. Kolde ees seisid kaks tooli, millele olid pehmenduseks peale laotatud lambanahad, ning jalasoojaks laiutas toolide vahel suure isakaru kasukas.
„Te vist armastate väga jahil käia, härra von Eichenbach,” märkisin ma.
„Oh, ei sugugi!” tõrjus parun. „Mina olen päris kodune inimene, ma ei käi eriti kusagil kaugemal. Minu kasupoeg on see, kes kogu aeg mööda metsi ringi hulgub. Ja kõik see, mida te siin näete,” ta näitas käega söögisaalis ringi, „on tema meelelahutus.”
„Ah nõnda. Ja kus ta ise praegu on?”
„Peaks teile järele tulema, ma loodan.”
„Tõesti? Nii et ma ei olnudki päris ihuüksi tolle hundikarja meelevallas?”
„Mis hundikarja?”Vanamees tõmbas murelikult kulmu kortsu. „Te ei taha ometi öelda, et nad tulid teile kallale?”
„Peaaegu. Nad ajasid mind üles jäärakule ja sõid mu koera ja hobuse ära. Mina ise ei olnud vist nii isuäratav.”
„Hmh.” Papi mõtles natuke aega, hõõrudes oma ninajuurt. „Ega te viga ei saanud?”
„Ei.”
„Jumal tänatud!”
„Härra von Eichenbach, ehk olete nüüd nii lahke ja seletate mulle ära, miks te lasite mind nii eriskummalisel viisil siia tuua?”
„Ee… Jah.” Mees otsis sõnu, teadmata, kust pihta hakata. Siis otsustas ta vist kõige lihtsama vastuse kasuks. „Selleks, et teid kaitsta.”
„Mille eest?”
„Tapmise eest.”
Noo, see jutt kiskus õige huvitavaks! „Kes mind siis tappa kavatseb?”
„Wolfhart.”
Ma ei taibanud. „Wolfhart? Milline Wolfhart?”
„See sealt teiselt poolt mägesid.”
„Kuningas Wolfhart?”
„Tema ise.”
Olin üllatatud. „Kuulge, mis juttu te ajate?! Kust te võtate, et tal minu suhtes mingid mõrvaplaanid on? Alles ta saatis oma noorema poja mulle kosja, miks ta peaks…”
„Teie kõrgeauline isa ei võtnud ju kosje vastu.”
Uurisin oma võõrustajat õige terase pilguga. „Mida te sellega öelda tahate?”
„Seda, et Wolfhart kogub piiri taga vägesid. Ja mul on alust arvata, et ta tuleb nendega lähemate päevade jooksul üle mägede. Just nimelt nüüd, kui te siin jahil olete, täiesti kaitsetult oma väikeses suvemajas, ja teil pole tema rünnakust kõige õrnematki aimu.”
„Aga kust teie seda teate? Te ju ütlesite, et ei käi peaaegu üldse kodunt väljas.”
„Ma ütlesin ka, et mu kasupoeg armastab väga jahil käia.”
„Ah nii. See tähendab – jahil? Teisel pool mägesid? Teise kuningriigi piirides?!”
„Vahel küll,” tunnistas Eichenbach. „Seal pidavat väga kenasid mägilambaid olema.”
Panin käed rinnale vaheliti. „See on häbematus niimoodi võõra vara kallale kippuda!”
Isand tõmbas lauba kipra ja silitas nõutult habet, leidmata sobivat vabandust. „Paraku pean ma teile õiguse andma,” lausus ta lõpuks. „Andreas on salakütt.Teolt tabatud, süüdi mõistetud ja karistatud. Ja mis te arvate, kas ta parandas selle peale oma kombeid? Mitte põrmugi! Ma tõesti ei tea, mida temaga teha, et ta endale mõne ohutuma ja ausama meelelahutuse leiaks.”
„No hea küll.Aga mida see teie salakütt seal teisel pool siis nägi?”
„Vägede kogunemist.”
„Kui palju neid oli?”
„Tema arvates umbes viis tuhat meest.”
„Viis tuhat!” oigasin.
„Aga ta ei pruukinud kõiki näha, sest org oli kitsas ja käänuline, mõned nõlvad segasid vaadet.”
„Tule taevas appi!” Peitsin näo kätesse ja raputasin pead. „Ja te räägite mulle sellest siin, oma kodus, selle asemel et silmapilk kuninga juurde tõtata ja temale kõigest sellest kõnelda?! Jumal hoidku, mispärast ometi?”
„Ausalt öelda ei ole mul sellest sooja ega külma, kas teie kõrgeauline isa elab või sureb,” lausus parunihärra. „Minul on kuningaga asja ainult siis, kui tema maksukogujad jälle kohale ilmuvad. Kuulu järgi pidi Wolfhart nöörima umbes niisama palju kui Karl, nii et mul on üsna ükskõik, kumb neist minu üle valitseb.”
Tõstsin pilgu tema poole ja vaatasin talle silma. „Jätkub teil alles ülbust, härra von Eichenbach!”
Parun vaatas mulle niisama teravalt vastu. „Ma pole harjunud lipitsema.”
Me puurisime teineteist üle laua pilguga, kuni mina lõpuks laua tagant püsti tõusin, lõug krambis ja käed rusikas.
„Härra von Eichenbach,” pigistasin läbi hammaste, „ma tänan teid maitsva lõunasöögi ja lahke vastuvõtu eest, aga minu kohus on nüüd koju minna ja kuningat hoiatada.”
Parun tõusis samuti ning astus mulle ette, kui ma söögitoa ukse poole läksin.
„Ma kardan, et see on võimatu,
