tõmbasin varrukast kööginoa, et ennast kaitsta.
Hundi hambad laksatasid mu randme ümber. Elukas hüppas mulle täie raskusega otsa, paisates mind vankriteele pikali, ning surus lõuad mulle kätte, nii et ma valust karjatasin.
„Lase lahti!” käratas mees.
Hunt kuulas käsku, aga jäi minu kohale lõrisema, hambad paljad ja sülg tilkumas. Ma ei julgenud hingatagi. Noorem Eichenbach korjas õnnetu kööginoa maast üles ja pistis oma pauna.
„Palun andke talle andeks,” ütles ta minu kõrvale põlvitades. „Teda on õpetatud ründama, kui teisel on käes relv ja minul ei ole.”
„Väga armas,” ägasin. „Kas ta tuleks nüüd ehk minu pealt ära?”
Mees tiris eluka kaugemale ja käskis tal istuda. Hunt istuski, aga seiras mind nii kahtlustavalt, et ma ei söandanud tema pilgu all väikest sõrmegi liigutada.
Noorhärra tuhnis oma paunas ja tõi sealt lagedale rulli linast sidet ning pudeli, millest levis kanget piirituselehka, kui ta korgi pealt ära tõmbas.Ta võttis mu käe oma pihku, puhastas veritsevad hambajäljed tulivalusa vedelikuga ära ning sidus haava kiiresti ja osavalt kinni. Siis aitas ta mul istuli tõusta ja vaatas üle, ega ma mujalt ole viga saanud.
„Te olete ka kõigeks ette valmistatud,” pomisesin mina.
„Metsas võib igasuguseid asju juhtuda,” kostis Eichenbach ja pani kraami kotti tagasi. „Tulge nüüd palun kaasa, armuline kuningatütar.”
„Ei.”
Ta ohkas ja vaatas mulle nukralt otsa. „Kas te tõesti aru ei saa, et teid tapetakse, kui te praegu jahilossi tagasi lähete?”
„Ma oskan ennast kaitsta!”
„Tõsi ka või?” Mees muigas pilklikult.
Surusin huuled kokku ja pigistasin läbi hammaste: „Ma tunnistan, kulla noorhärra, et te võite olla parem ammulaskja kui mina. Jumal näeb, et mina ei käi nii sageli jahil kui teie, ja päris kindlasti ei küti ma ka metsades, mis minule ei kuulu.Aga mis puutub mõõgavõitlusse, siis seda olen ma teist kindlasti rohkem harjutanud. Ja ma võin vanduda, et pikka piiki pole teie eluilmas kättegi võtnud!”
„Olen küll,” kostis Eichenbach, „ja see on pagana raske. Ma ei kujuta ette, kuidas te jaksate seda üldse maast üles kergitada.”
„Noh, tegelikult on mul piik, mis on meeste omast natuke kergem ja väiksem. Ma taban sellega väga täpselt märki, muide!”
„Kas olete turniiridel ka käinud?”
„Ausalt öelda ei ole. Isa pole lubanud.”
Mees noogutas. „Mina ka ei lubaks.”
„Aga ma oskan…”
„Armuline kuningatütar,” katkestas ta mind poolelt sõnalt, „see ei ole turniir, mis teil praegu ees seisab. See on sõda. Ja sõtta minnakse tapma, mitte oma osavusega kelkima.”
Ohkasin ja lasin õlad longu. „Nojah, teil on ju õigus. Ma tean, et minust ei ole nagunii sõjaväljal asja. Ma oleksin seal lihtsalt teistel jalus ja ausalt öelda ma pelgan ka. Aga mida ma siis tegema pean? Lihtsalt paigal istuma ja ootama, millal mu isa tapetakse? Ja pärast elama edasi selle teadmisega, et mina olen tema surmas süüdi, kuna mina oleksin võinud talle sõna viia, aga ei viinud?” Ma vaatasin nooremale Eichenbachile sügavalt silma. „Kas te kujutate ette, mis tunne mul siis oleks? Ma… ma suren häbi kätte ära, kui ma millelgi säärasel juhtuda lasen!”
Mees vaatas mulle vastu ja mõtles.Väga tükk aega. Lõpuks lõi silmad maha, võttis nahkpauna kätte ja hakkas selle sisus sorima.
Otsis sealt välja ühe jõhvriidest koti, mille suu nööriga kinni käis, ning minu kööginoa. Siis harutas ta leiva ja juustu minu pealiskleidi seest lahti, pistis need koos kööginoaga väiksemasse kotti ja tõmbas sel nööriga suu kinni. Minu pealiskleidi raputas ta viisakalt toidupurudest puhtaks ja ulatas minu kätte.
„Pange see selga, jõe peal on tuuline.”
„Ma ei…”
„Ma viin teid jahilossi. Paadiga saab rutem.”
Ohoo! See oli küll teretulnud meelemuutus.Võtsin pakutud käe vastu, kui Eichenbach mind püsti aitas, tõmbasin pealiskleidi selga ja järgnesin talle kõrkjatesse. Mees pani pambud paati, andis hundile märku sisse hüpata ja aitas minulgi paati astuda. Siis tõukas ta paadi mööda mudalibedat kallast vette, tuli meile järele ja ronis ise ka lõpuks paati.Ta võttis aerud kätte, juhtis lootsiku kõige sügavamasse voolusängi ja hakkas sõudma. Jõgi kandis meid ka omal jõul allavoolu edasi ning minul polnud muud teha kui vaadata, kui nobedasti puud meist mööda libisevad.
Hunt lebas minu jalge ees, käpad paadiservale ja lõug käppadele toetatud, ning jälgis unelevalt laineid. Mu vastas istuv sõudja paistis jõge nii hästi tundvat, et ei vaevunud üldse üle õla kiikama, kuhu ta läheb.Aga minule ta ka otsa ei vaadanud. Selle asemel uitas tema pilk kusagil mõõtmatutes kaugustes. Nüüd, kus mul oli mahti teda pikemalt uurida – ja nüüd, kus ta oli soostunud mind ise koju viima –, tundus ta mulle päris kena mees.Vanust võis tal olla kolmekümne ringis. Päike ja tuul, mis olid tema nägu samamoodi parkinud nagu ta kasuisa oma, ei olnud jõudnud seda veel väga hullusti kortsu ajada. Habet tal ei olnud, kuigi ülearu sageli lõuga kraapida ka ei viitsinud, nagu näha.Tema rohelise kapuutsi alt paistis krässus nisukarva juuksetukk, mis kulmud peaaegu enda alla mattis, ning selle alt jälgisid jõekaldaid kissis silmad. Need olid väga heledat halli värvi, justkui oleks päike needki ära pleegitanud. Seljas olid Eichenbachil peale kapuutsi veel roheline kuub, mustad püksid ja pikk kuivanud rohu karva mantel, mille ebamäärane pruunikas toon mehe sügislehtede taustal peaaegu nähtamatuks muutis.Tema õlgade tagant piilusid välja amb ja nooletupp, vööl aga rippus kulunud nahktupes jahinuga. Mõõka ta ei kandnud.
„Ma ei teadnud, et nii kaugel ülesvoolu veel inimesi elab,” ütlesin ma, et jutuotsa lahti teha. „Ma arvasin, et siin on ainult mets. Ja mäed.”
„See on viimane küla. Edasi tulevad lambakarjaste hütid. Siis on juba veelahe. Kaljud ja allikad.”
Ma noogutasin. Küllap tal oli õigus. Mina polnud nii kaugel mägedes kunagi käinud.Tema oma ameti tõttu nähtavasti oli.
„See on ikka seesama jõgi, mis järve välja viib? Sealt suure kivisilla alt läbi?”
„Jah.”
„Ahah. Siis ei ole meil eksimist karta.”
Eichenbach ei kostnud selle peale midagi.
Kiikasin üle tema õla allavoolu, lootes näha paiku, mida ma juba tundsin. Ikka ei midagi.Täiesti võõrad kaldad, kõrged nulud ja kivised leetseljakud. Ei märkigi tuttavatest pajudest ja kõrkjaisse kasvanud jõesoppidest.
„Ma olen siin suviti ikka ujumas käinud,” märkisin jutujätkuks. „Muidugi alamjooksul, järve ääres. Nii kaugele ma ei ole varem sattunud.”
„Te ei jõuakski nii kaugele ujuda.”
„Jah? Kui kaugel me siis õieti oleme?”
„Kaugel.”
„Õhtuks ikka jõuame kohale?”
