oli ema solvamise peale käed rusikasse pigistanud, kuid teades, et peab oma tundeid kontrolli all hoidma, õnnestus tal ilmetu häälega öelda:
“Kas sa seletaksid, papa, mida sa täpselt minult ootad?”
“Sa valmistad end ette minu surma korral riiki valitsema,” vastas kuningas. “Mitte et ma juba suremisele mõtleksin, aga ma treenisin Juliust ja kuna teda enam ei ole, siis pean ma sind treenima!”
Nagu oleks see mõte teda ärritanud, lõi kuningas tooli ümber ja kui see põrandale prantsatas, lisas ta karmilt:
“Jumal teab, mida naine troonil tegema hakkab, kuid vähemalt oled sa mu oma liha ja veri ning kedagi teist ei saa ma usaldada.”
Kuningas jätkas prints Aladári ja kõigi tema toetajate ägeda sõimamisega.
Ta kasvatas endas raevuhoogu, mida Ilona liigagi hästi mäletas. Tavaliselt oli see sissejuhatuseks vägivallategudele.
Ilonal õnnestus kuidagi isa vaigistada ja panna teda mõistlikumalt riigist ja selle valitsemise viisidest rääkima.
Ilona soovis, et ta oleks rohkem isa tegemistest teadnud ja sellest, miks ta äkki uued seadused oli välja andnud.
“Kindlasti,” mõtles Ilona endamisi, “oleks keegi võinud kuningat veenda, et need toovad endaga kaasa palju kannatusi ja rahulolematust.”
Kuid valjusti ütles ta tagasihoidlikult:
“See on mulle suureks auks, papa, saata sind saadikute vastuvõtul. Kas sa oled neid minu saabumisest informeerinud?”
“Neid informeerinud? Miks ma seda tegema peaksin?” küsis kuningas valjuhäälselt. “Nad saavad seda niigi varsti teada. Kõigest, mis siin neetud orus juhtub, räägitakse nagu oleks seda mägedes karjutud!”
See oli tõsi, mõtles Ilona ja oli üsna kindel, et peagi teab igaüks Dabrozkas, et printsess on koju naasnud.
Kuid Ilona oli silmas pidanud, kas peaministrile ja tema valitsusele on Ilona uuest positsioonist räägitud?
Samas teadis Ilona väga hästi, et kuigi kuningas oli teda oma troonipärijaks nimetanud, võis ta kergesti meelt muuta.
Ema oli Ilonale küllalt sageli rääkinud, kui ettearvamatu võib ta isa olla.
Tänane sõber võis homme olla ta vaenlane, mitu kuud etteplaneeritud avalikkuse ette ilmumise võis ta viimasel minutil tühistada.
“See kõik oli kurnav ja põhjustas nii palju tarbetut tüli,” oli kuninganna peaaegu tundeküllaselt öelnud. “Sellepärast pead sina, Ilona, alati oma sõna pidama. Sa ei tohi iial lubadusest taganeda. Sinu ausus ei tohi eales kahtluse all olla.”
“Tee kähku! Tee kähku!” ütles kuningas teravalt. “Kui me peame neid neetud tegelasi nägema, siis on parem sellega kiiremini ühele poole saada. Mul on parematki teha kui nende virisemist ja lakkamatuid palveid kuulata!”
Ilona järgnes isale üle salongi.
Kui nad astusid suurde vestibüüli, kus käsipuudelt rippusid lipud ja mille seinu ehtisid antiiksed relvad, pöörasid nad laia koridori, mis viis troonisaali.
See oli väga muljetavaldav ruum, mille Ilona vanaisa oli ümber kujundanud, võttes eeskujuks Versailles’ lossi peeglisaali.
Suured aknad, kust avanes vaade aeda, peegeldusid mõlemal pool seintel olevatest peeglitest vastu. Ka kristallist kandelaaber ja kuldtikanditega kardinad olid võrratud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
