oli tunne, et vaesena ja viletsa välimusega isa kaitse alla tagasi saabudes, oleks see kuningale kutse teda jalge alla tallata, panna teda end alandlikuna tundma ja kuningat senisest veelgi rohkem kartma.
“Ma ei lase tal aru saada, et olen hirmul,” ütles Ilona endale sada korda, kui rong teda Pariisist eemale uuele elule vastu viis.
Ilona oli nüüd juba küllalt vana, et mõista, milliseid kannatusi ta ema oli läbi elanud, enne kui ta peaaegu uskumatu julgustükina oma abikaasa juurest lahkus ja keeldus tagasi minemast.
Kuninganna oli kindel olnud, et kui kuningal oleks õnnestunud teda üles leida, oleks ta naise väevõimuga Dabrozkasse tagasi viinud.
Kuid nad olid hoolikalt oma jäljed peitnud ja kuninganna lähedased sõbrad ei oleks teda iial reetnud.
Dabrozka oli niivõrd väike riik, et lääneeurooplastele ei pakkunud see erilist huvi. Kuid oma sõltumatuse tõttu oli Dabrozkal suur poliitiline tähtsus.
Dabrozka oli jäänud puutumata türklastest, kes laiendasid oma impeeriumi Kreekast Rumeenia piirini. Ka austerlased ignoreerisid Dabrozkat, kui nad Ungari alistasid.
Võib-olla oli siin oma osa kõrgetel mägedel, mis lisaks tõsiasjale, et dabrozkalased olid tuntud kui kartmatud ja raevukad võitlejad, moodustasid peaaegu vallutamiskindla barjääri.
Ükskõik, millisel põhjusel – Dabrozka oli oma järskude mägiteede, sügavate kuristike ja naeratavate orgudega endiselt sõltumatu riik oma monarhia ja igivanade kommetega.
Kui Magda oli Ilonale stepirohtu meenutava peene kahvaturohelise kleidi kinnitustega valmis saanud, jalutas Ilona akna juurde, et sealt avanevat harukordset vaadet imetleda.
Palee kõrgustest võis ta mitme miili kaugusele näha.
Mingi saatuse kapriisi tõttu olid isa poolt põlatud Sárose valdused lähemal, kui paljud teised kuningriigi osad.
Jõgi voolas otse läbi Dabrozka pealinna Vitózi.
Siinpool jõge nägi Ilona katedraali, parlamendihooneid ja mitut munitsipaalehitist.
Teisel pool jõge asusid rikaste ja vaeste elamurajoonid.
Seal oli värviküllaste aedadega ümbritsetud valgeid villasid ja kitsaid tänavaid kõrgete puumajade vahel.
Nende taga olid poolenisti puude varju peitunud talupoegade hütid, mis olid ehitatud õlgedest, ent maalilised koos väikeste kõrvalhoonetega, kus talupojad hoidsid oma lambaid, sigu ja kitsesid.
Ja linna taga kõrgel mäel, kuid mitte nii kõrgel kui palee, asus Sárose loss, mis oli juba sajandeid Sárose printsidele koduks olnud.
Ilona nägi puude kohal lossitorne ja tuule käes lehvivat lippu.
Selle taga kerkis kuningriigi kõige kõrgem mägi oma hiiglasliku kosega, mida pärast vihmasadu ümbritses vikerkaar.
Ilona nägi päikesesäras kümblevaid orgusid ja puudega kaetud nõlvu.
Ta ei teadnud maad, mis võiks olla veel viljakam kui Venemaa külma tuule eest mägedega kaitstud rikkalikku saaki andvad orud, mis igale riigile majanduslikku jõukust tähendaksid.
Ja sellele vaatamata oli kuningas kehtestanud ebaõiglase sundmaksu, millest kolonel oli rääkinud.
Ilona oli kindel, et kui talupojad poole saagist ära annavad, tuleb neil endil puudust kannatada.
“Ma pean sellest papaga rääkima,” ütles Ilona endale.
Julgetest sõnadest hoolimata teadis ta, et ainuüksi mõte isa vihast pani teda hirmust värisema.
“Kas te olete valmis, m’mselle?” küsis Magda. “Oleks parem kuningal mitte liiga kaua oodata lasta.”
“Sul on õigus, Magda, nagu alati,” kostis Ilona naeratades.
Ta kummardus ja andis vanale teenijannale suud ning lisas:
“Ära muretse. Isegi kui ma hilinen viis minutit, ei saa ta mind ära süüa!”
Ja siiski tundis ta kätt kuldsel käsipuul hoides peatrepist alla minnes kartust.
Ent ta ei näidanud oma hirmu välja, kui kuninglikus mundris teener avas talle ukse salongi, kus isa teda ootas.
Kuningas seisis ruumi kaugemas osas suure kivist kamina ees, kus talvel põlesid õllevaadi jämedused puud.
Kui Ilona aeglasel sammul, kleidirüüsid taga sahisemas, üle vaiba isa poole astus, pidi ta tunnistama, et kuningas oli mõjukas ja ikka veel väga nägus mees.
Tal oli kandiline laup ja dabrozkalasele iseloomulikud selgepiirilised näojooned. Vaatamata hallidele juustele, olid ta tihedad kulmud sügaval asetsevate silmade kohal tumedad ja pikkade vuntside all oli nurgeline lõug.
Ta ei rääkinud enne, kui Ilona peaaegu ta kõrval oli. Siis küsis ta karmilt:
“Kus pagan sa olnud oled? Ma saatsin su järele juba tund aega tagasi!”
“Vabandust, papa, et ma sul oodata lasin,” vastas Ilona, “kuid ma ütlesin sulle, et lähen ratsutama ja ma sain alles tagasi tulles teada, et sa mind näha tahad.”
“Sa oleksid pidanud siia tulema kohe, kui paleesse jõudsid,” ütles kuningas.
“Ma tahtsin riideid vahetada,” vastas Ilona. “Ja ma soovisin ka näidata sulle, papa, oma uut Pariisi kleiti. Loodan, et see meeldib sulle.”
Ilona pööras end ringi, nagu tahtes näidata kleidi täit ilu, kõigi nende osavalt väljatöötatud kroogetega turnüüril, mis andsid talle võrratu figuuri.
“Mul ei ole selliste tühiste asjade jaoks aega,” ütles kuningas kannatamatult.
“Saadikud ootavad mind ja ma olen neil seda kannatlikult teha lasknud, kuni sa suvatsesid välja ilmuda.”
Ilona kergitas kulmu.
“Saadikud, papa? Mida nad tahavad?”
“Jumal seda teab! Niikuinii kaebavad millegi üle. Ma kuulen harva midagi muud! Aga kui sa Juliuse kohale asud, siis on sul parem kohal viibida, kui ma neile audientsi pakun.”
Ilona vaikis hetke.
Tal oli olnud raske uskuda, mida isa talle Dabrozkasse saabudes tema positsiooni kohta oli öelnud.
“Su vend on surnud,” oli ta järsult öelnud. “Tapetud nende Sárose saatanate poolt, kellele ma kunagi nende kuriteo eest kätte maksan.”
Kuningas rääkis nii ägedalt, et Ilona ütles:
“Ma sain aru, et Julius sai õnnetuse läbi surma, papa.”
“Õnnetuse? Millal on troonipärija surm enne õnnetus olnud?” möirgas kuningas. “See oli ettekavatsetud mõrv ja ühel päeval ma tapan Aladár Sárose, nagu ta tappis minu poja!”
“Kas selle ütlemiseks tõidki sa mind Pariisist tagasi?” küsis Ilona.
“Ei, muidugi mitte!” oli kuningas vastanud.
