arveid klaarida, vana vimma uuendada ja igivanade solvangute eest kätte maksta.”
“Te tahate öelda, et Sárose pool võitleb meie vastu?” küsis Ilona.
Hetkelise pausi järel vastas kolonel kõhklevalt:
“Prints Aladár Sáros ei kiida heaks ega tunnista paljusid Tema Majesteedi poolt kehtestatud uusi seadusi. Ta keeldub neid täitmast ja kaitseb oma inimesi, kui neid on vahi alla võetud.”
“Kas ta kasutab nende kaitsmiseks jõudu?” küsis Ilona.
“Kaks ööd tagasi,” vastas kolonel, “tungiti Vitózi vanglasse ja vabastati kõik vangid!”
“Kas valves olevad sõdurid… tapeti?”
“Kedagi ei tapetud,” ütles kolonel. “Nad kõik seoti kinni ja visati järve! Järv ei olnud uppumiseks küllalt sügav, kuid sellist alandust nad nii pea ei unusta.”
Koloneli hääl oli sünge.
Ilona naeris, ta ei saanud sinna midagi parata.
“See ei ole naljaasi, teie kuninglik kõrgus,” ütles major Kassa etteheitvalt.
“Palun vabandust,” vastas Ilona, “aga ma alles eile mõtlesin palee valvureid vaadates, kui mukitud nad välja näevad oma uutes vormirõivastes, mis isa neile välja on valinud! Näha neid kinniseotuna järves istumas pidi Vitózi elanikele tõelist nalja pakkuma, kuigi ohvrid ise seda häbiväärseks pidasid.”
“Ma püüan teie kuninglikku kõrgust ainult hoiatada,” ütles kolonel Ceáky manitseval toonil, “et te ei läheks Sárose territooriumile. Teie au võidakse haavata ja mis veel hullem, ma ei imestaks sugugi, kui teid röövitaks!”
Ta pidas pausi, enne kui ütles paljutähendavalt:
“See oleks kindlasti mõjuv viis panna Tema Majesteet mõnesid oma uusi seadusi tühistama.”
“Millised need uued seadused on, mis nii palju tüli on tekitanud?” küsis Ilona.
Kolonel näis ebamugavust tundvat.
“Ma arvan, et võib-olla te peaksite kuningale selle küsimuse esitama, teie kuninglik kõrgus.”
“Te teate väga hästi, et mul ei ole tahtmist seda teha,” vastas Ilona. “Mina tunnen papa ees täpselt sama suurt hirmu nagu teiegi, kolonel.”
“Hirmu? Hirmu?” hüüatas kolonel. “Ma tunnen Tema Majesteedi vastu suurt austust ja allun tema korraldustele.”
“Kuid te kardate teda,” käis Ilona peale. “Olge nüüd aus ja tunnistage üles! Papa on väga hirmuäratav inimene. Sellepärast on mulle suureks kergenduseks olnud, kui raske see ka oli, et ma kõik need aastad Dabrozkast eemal olen elanud.”
Ilona ohkas kergelt ja vaatas enda ümber ringi.
“Samas olen ma taga igatsenud selle maa erakordset ilu ja loomulikult meie võrratuid hobuseid!”
Ilona kummardus oma ratsut patsutama. Ta oleks võinud nüüd kannuseid anda, kuid ajas end sadulas jälle sirgu ja ütles resoluutselt:
“Rääkige mulle tõtt, kolonel, ja siis me galopeerime üle selle oivalise maastiku.”
Kolonel vaatas Ilona poole ja naisele tundus, et mehe silmad leebusid, nagu oleks naise ettepanek talle vastupandamatu olnud.
“Hea küll siis,” vastas mees. “Ma räägin teile, printsess, kahest seadusest, mis paljusid kõige enam raevu ajavad. Esiteks – kuningas otsustas, et pool iga inimese viljasaagist läheb riigile!”
“Teisiti öeldes… temale!” ütles Ilona vaikselt.
“Teiseks,” jätkas kolonel, nagu poleks keegi midagi vahele öelnud. “Ta saatis kõik mustlased surmanuhtluse ähvardusel riigist välja.”
“See on ju naeruväärne!” pahvatas Ilona. “Mustlased on alati meie seas rahumeelselt elanud. Ma mäletan, et mamma rääkis mulle, kui julmalt neid Rumeenias koheldi ja kõigist neist piinadest, mida nad taluma pidid.”
Ta vaikis hetke, enne kui mõtiskledes jätkas:
“Ka Ungaris on neil Maria Thérèsa ja Joseph II võimu all olles pikk tagakiusamise ja piinamise ajalugu.”
“See on õige, printsess,” pomises major Kassa.
“Kuid siin on neid alati võetud nagu osa meie elust,” ütles Ilona.
“Kuningas ütles, et neil tuleb maalt lahkuda,” märkis kolonel Ceáky.
“Aga kuhu on neil minna?” küsis Ilona. “Ainus võimalus on Venemaale ja kuna venelased meid ei salli, on ebatõenäoline, et nad meie mustlasi vastu võtavad.”
“Kõik need argumendid on väga veenvalt kuningale esitatud prints Aladári poolt.”
“Teil ei tarvitse öeldagi, et kuningas teda kuulda ei võtnud,” pomises Ilona.
“On mitmeid teisigi hiljuti välja kuulutatud seadusi, mis põhjustavad suuri lahkarvamusi,” lisas kolonel. “Sõjaväge on suurendatud, kuid olukord on ausalt öeldes muret tekitav.”
“See ei üllata mind!”
Ilona naeratas esmalt kolonelile ja siis majorile.
“Tänan teid, härrased, valgustamise eest. Võite rahulikud olla, et ma ei reeda teie usaldust.”
“Nüüd tahan ma ratsutada nii kiiresti kui suudan ja unustada kõik peale selle, et siin on maailma kõige kaunim paik!”
Ta andis hobusele piitsa ja loom hüppas edasi, nagu oleks samasuguse kärsitusega oodanud, millal ta üle stepirohu galopeerida saab.
Kui hobused müdinal üle pehme maapinna tormasid, mõtles Ilona, et see on kõige vaimustavam tunne, mida ta teab.
Kodu poole kapates nägi Ilona paleed ümbritsevatel põldudel ja metsades töötavaid talupoegi.
Kas ta kujutas seda ainult ette või nägid nad tõesti tusased ja rahulolematud välja, küsis Ilona endalt.
Või oli tal valesti meeles, et oli siin varem naeratavaid ja heatujulisi maamehi näinud?
Lilli täis rõdudega puumajad ja teeäärsed kõrtsid oma maalitud siltidega ning viinapuudega kaetud aedadega, kuhu külastajad kohalikku veini jooma kogunesid, olid täpselt samasugused, nagu Ilona neid mäletas.
Akaatsiad õitsesid ja kogu vaatepilt ei olnud mitte üksnes kaunis, vaid ka külluslik.
Siledaks harjatud ja tihtipeale lintidega kaunistatud valgete sarvedega suured lehmakarjad, kräsulise villaga lambakarjad ja mustad ning valged hobused olid muutumatult alles.
Paljud erksavärviliste seelikute ja peaaegu põlvini ulatuvate juuksepalmikutega naised olid väga ilusad.
Meestes võis märgata pitoreskset elumehelikkust.
Ilona arvas, et see tulenes nende husaaritüüpi kuubedest, mis hooletult ühel õlal rippusid, punastest ohtralt kaunistatud nööpidega
