kahes kuuldud sõnas oli Ilona päris kindel. Üks neist oli “võitlus” ja teine “ülekohus”.
Siis aga märkas oraatorliku tulisuse ja siirusega kõnelnud mees korraga Ilonat.
Sõnad surid mehe suul ja Ilonale tundus, et mehe näol oli naeruväärne ilme, kui ta tummalt naist jõllitas.
Enamik meestest olid Ilona poole seljaga, kuid nüüd pöördusid nad ringi ja jäid samuti teda ainiti vahtima.
Valitses vaikus, mis tundus mõjukam lärmi tõttu, mida nad äsja teinud olid.
Siis osutas kõnelenud mees Ilona poole ja karjus:
“Kes ta selline on? Mida ta tahab? Meid on reedetud!”
Mahalangenud palkidel istuvate meeste seas pääses äkki sumin lahti ja nad tõusid jalule.
Esimest korda tundis Ilona hirmuvärinat.
Olgugi et mehed olid püsti tõusnud, ei olnud nad naisele lähemale liikunud. Siiski tunnetas Ilona ohtu, midagi, mida ta ei mõistnud ja see oli ähvardav.
Teistest tagapool olnud ja esialgu istuma jäänud mees tõusis nüüd püsti.
Ta jalutas Ilona poole. Ilona nägi, et mees oli väga pikk ja näis teistest paremini riides olevat.
Ta jõudis Ilona juurde ja naine tõdes, et mees oli äärmiselt nägus oma korrapäraste, peaaegu klassikaliste näojoontega, mida ta alati dabrozkalaste kreeklastest eelkäijatele oli omistanud.
Olgugi et mehe juuksed olid väga tumedad, olid tema silmad üllataval kombel täiesti helesinised.
Ungarlaste seas võis selliseid iseäraliku värviga silmi ette tulla ja mõnikord ka dabrozkalaste seas, kuid Ilona ei olnud kunagi näinud meest, kes oleks nii kütkestav ja ligitõmbav.
“Mida te soovite?” küsis mees.
Ilona sai aru, et mehel on haritud kõneviis ja ta räägib puhast kõrgklassi dabrozka keelt, mis sarnaneb väga ungari keelega.
“Nagu te näha võite,” vastas Ilona, “ma ratsutan.”
Ilonale tundus, et mehe huulil oli kerge muie kui ta vastas:
“Seda ma näen. Ei ole kuigi arukas seda siinkandi metsades teha.”
“Miks mitte?” küsis Ilona imestunult.
Oma isa tütrena teadis ta, et võib ratsutada igal pool Dabrozkas, kus vaid soovib, ja mitte ükski maalapp, kellele see ka ei kuuluks, ei olnud kuningale või tema perekonnale suletud.
“Kas te olete üksi?” küsis mees.
“Ma arvan, et igasugune vastus sellele küsimusele on tarbetu,” nähvas Ilona vastu.
Ilona tuli järeldusele, et mees oli olnud häbematu.
Mees ei pruukinud teada, kes Ilona on, kuid mehe hääles oli toon, mida Ilona pahaks pani. Ta küsis oma küsimusi käskival toonil, milleks tal Ilona arvates kindlasti õigust ei olnud.
Mees pööras pilgu hobuse jalgadele ja nägi, et need olid märjad.
“Te olete üle jõe tulnud!” ütles ta süüdistavalt. “Ma soovitan teile, noor daam, minna sama teed tagasi, mida mööda tulite.”
“Ma lähen tagasi siis, kui ma selleks valmis olen ja mitte hetkegi varem!”
Ilona ei teadnud, miks ta end nii põikpäisena tundis.
Tavaliselt oleks ta täiesti kuulekas olnud ja valmis tegema kõike, mida temalt paluti, kuid nüüd oli ta trotsi täis ja ta lõug tõusis üles, kui ta ütles:
“Ma ei kujuta ette, mis siin sünnib, kui te just mingit salajast ja õõnestavat tegevust ei korralda, mille üle te ise häbi tunnete.”
Ilona rääkis selgelt ja lähemal olevad mehed olid ilmselt ta sõnadest aru saanud.
Äkitselt toimus meeste seas liikumine ja nad hakkasid üksteisega tasasel häälel rääkima.
Helesiniste silmadega mees pani käe Ilona hobuse sadulale ja hakkas teda juhtima metsa poole, kust naine tulnud oli.
“Olge hea ja võtke oma käsi minu sadulalt ära!” käskis Ilona.
“Ärge olge väike rumalpea,” vastas mees põlglikult. “Kui te teaksite, mis teile hea on, siis te lahkuksite ja unustaksite, mida siin nägite või kuulsite.”
“Ja miks ma peaksin seda tegema?”
“Sest, nagu ma juba ütlesin,” vastas mees, “võib vastupidine käitumine ohtlik olla.”
“Ohtlik? Kellele ohtlik?”
Mees ei vastanud, ent juhtis hobust puude vahel edasi.
Ilona tõmbas järsult ohjadest, nii et hobune seisma jäi.
“Mulle ei meeldi teie toon!” ütles naine. “Mind ei käsuta ei teie ega keegi teine.”
Mees vaatas hetke naist ja ütles siis:
“Nüüd kuulake mind ja kuulake hoolega.”
Mehe hääles oli midagi sellist, mis Ilona huulile tõusnud sõnu kustuma sundis.
Ilona vaatas alla mehe poole ja oli vagusi.
“Ma ei tea, kes te olete või mis teil siia asja on,” rääkis mees. “Arvatavasti olete siinmail külaline. Kuid lubage end paluda, teie enda ja teiste huvides, et te siit kiiresti lahkute. Unustage, mida nägite!”
“Mida ma nägin?” küsis Ilona. “Metsa keskele kogunenud hulka mehi, kes ülekohtust räägivad.”
“Nii et te siis kuulsite seda?”
“Kuulsin,” vastas Ilona. “Kuid ma olen valmis seda unustama, kui te mulle selleks hea põhjuse annate.”
“Ma arvasin, et andsin selle juba,” vastas mees, “ent kui te soovite palju halba teha, võib-olla ka tahtmatult, kui te soovite hävitada Dabrozkale väga vajalikke mehi, siis lobisege sellest, mida siin nägite ja kuulsite.”
Mehe hääles oli siirust, mida seal enne ei olnud.
Kuna Ilonal oli tunne, et mees rääkis tõtt ja et see oli tähtis, andis ta alla.
“Hea küll,” lausus ta vaikselt. “Teil on minu sõna, et ma ei räägi oma siinviibimisest kellelegi.”
Ilona arvas, et nägi kergendust mehe näol.
Samas, kuna tal oli mõte, et mees võib oma tahtmist saades endaga liiga rahul olla, ta lisas:
“Siiski ei näe ma põhjust, miks te nii talumatult käskiv peate olema ja mind kamandama.”
Esimest korda mees naeratas. Kahtlemata muutis see ta veelgi võluvamaks.
“Millisena te mind näha sooviksite?” uuris mees. “Alandliku ja leplikuna?”
Mees
