naeratus suul, visates omavahel nalja isegi siis, kui nad pea terava kirve alla asetasid.”
“Aga mina ju ei lähe tapalavale, mamma!” oli Ilona protesteerinud.
“Elus on hullemaidki asju,” oli kuninganna mõistatuslikult kostnud. “Ja mis ka ei juhtuks, Ilona, sa astud vapralt raskustele vastu, ilma kaeblemata ega lase kellelgi oma sisemistest kannatustest aimu saada.”
Ja nii oli ema ka surnud, meenutas Ilona.
Sel ajal, kui kuninganna pidi olema kohutavates valudes ja muutus iga päevaga üha kahvatumaks, ei näidanud ta oma piinu välja, isegi mitte arstile!
Kui Ilona oli ema surnuna leidnud, lamas kuninganna selili, käed rinnal risti, kerge naeratus huulil, nagu oleks ta oma hoiakuga surma trotsinud.
Ema surma järel paistis Ilonale, et ta maailmal oli põhi alt ära kadunud. Lohutamatu kurbus ja üksindus, millega ta silmitsi seisis, hirmutasid teda nii, et ta oleks õudusest karjuda tahtnud.
Teades, mida ema temalt ootas, oli ta kõigile sõpradele, kes talle kaastunnet avaldasid, öelnud, et temaga on “kõik korras”.
“Kuidagi,” mõtles Ilona, “tulen ma tulevikuga toime ja ei ole mingit põhjust teisi oma muredega koormata.”
Ainult vanalt Magdalt, kuninganna teenijannalt, kes oli nende juures juba Dabrozkast lahkumisest peale olnud, oli Ilona meelt heites küsinud:
“Mida me küll teeme, Magda? Kuhu me läheme? Me ei saa igaveseks siia jääda.”
Ilonale hakkas see väike majake Pariisis tunduma hauakambrina, kust ta ema oli teda maha jättes põgenenud.
Ilona ainus kokkupuude maailmaga olid olnud vanad aristokraadid, kellest ta ema oli lugu pidanud, kuid kes õigupoolest olid generatsiooni võrra vanemad.
Kaks neist olid juba surnud Pariisi piiramise ajal, mis oli ka Ilona ema elu nõudnud. Need, kes järele olid jäänud, olid vanad ja põdurad ega elanud tõenäoliselt enam kaua.
“Mida ma peale hakkan? Kuhu ma lähen?” oli Ilona endalt korduvalt igal õhtul küsinud.
Siis andis saatus ta küsimusele vastuse.
Ilona oli majas üksi, sest Magda oli läinud välja sisseoste tegema, kui esiuksele koputati.
Ilona oli imestanud, kes võis nii varajasel hommikutunnil tulla ja arvanud, et keegi sõpradest ei saanud see olla, küllap siis kaupmees.
Ent kauba koju tellimine ei olnud Magda moodi.
Ta oli alati endale kindlaks jäädes ise turul käinud, et valida parimat toidukraami, mida nad endale lubada said ning tinginud ägedalt iga santiimi üle.
Ilona oli ust avades leidnud eest kaks vanemat härrasmeest, kellest üks ütles:
“Me soovime rääkida tema kuningliku kõrguse, Dabrozka printsessi Ilonaga!”
Hetkeks oli Ilonal raske taibata, et nad temast räägivad.
Ta ei olnud printsess olnud juba kaheksa aastat, mil ta emaga välismaal oli elanud.
Mademoiselle Ilona Radák oli Pariisis tähtsusetu ja uhkelt kõlav tiitel mitte ainult ei üllatanud teda, vaid tekitas ka kerget aukartlikku võbinat.
“Miks te printsessi näha soovite?” küsis Ilona põiklevalt.
“Kas ta on kodus?” küsis üks härrastest.
Ilona luges mehe näoilmest ja hääletoonist, et ta oli mures, kas nad mitte valele aadressile ei tulnud.
Suure vaevaga meenusid Ilonale head kombed.
“Astuge palun sisse, messieurs’d.”
Ilona juhatas külalised väikesesse salongi, kus halli seinatahvli ääres asusid mõned ta ema varandused, mis ta oma vanematelt oli pärinud ja tuhmsinise brokaadiga kaetud Louis XIV aegne mööbel.
Hoolimata tõsiasjast, et Ilona oli ise neile ukse avanud, reetis miski naise hoiakus meestele, kes ta oli.
“Kas teie olete tema kuninglik kõrgus?” küsis üks meestest.
“Jah olen!” oli Ilona vastanud teades, et uus peatükk tema elus oli alanud.
Nüüd, mil ta teel palee peaukse juurde viimasest nõlvast üles ratsutas, mäletas ta selgesti rahulolevat ilmet härrasmeeste nägudel.
Ilona sai teada, et nad olid mõlemad tema isa valitsuse riigiministrid Dabrozkas.
Nad olid saadetud Ilonat otsima, täielikus teadmatuses, et kuningannat enam elavate kirjas ei ole.
“Teie vend, tema kuninglik kõrgus prints Julius on surnud!” ütles mees, kes hiljem osutus välisministriks.
“Mul on… kahju,” ütles Ilona automaatselt. “Kuidas ta… suri?”
Ilonale tundus, et välisminister kõhkles, enne kui vastas:
“See oli… õnnetus. Prints oli segatud kaklusesse, mis leidis aset ühes kõrtsis.”
Mees pidas pausi ja jätkas siis:
“Keegi ei tea, kuidas lööming alguse sai, kuid aeg oli hiline ja osa härrastest oli kõvasti keha kinnitanud.”
Ilonale tundus see mõttetu Juliuse jaoks, kes oli suremiseks liiga elurõõmus ja uljust täis.
Ta mäletas, et ta vend naeris alati ja tema ratsutamisstiil oli palju ohtlikum ning metsikum, kui teistel temaealistel noorukitel.
Juliust oli võimatu kujutleda vaikse ja elutuna.
Ilona ei osanud midagi öelda.
Ta jäi lihtsalt ootama, et kuulda, miks Dabrozka riigimehed teda külastama olid tulnud.
“Me tulime siia,” jätkas välisminister, “kuna nüüd ei ole Dabrozkal enam meessoost troonipärijat ja Tema Majesteet soovib, et te asuksite oma venna kohale.”
Ilona ei uskunud oma kõrvu.
“Oma… venna… kohale?”
“Teie isa surma korral saab teist Dabrozka valitseja.”
“E-ei… ei, ma ei saa… seda teha!” hüüatas Ilona.
Ta mõistis nende sõnade ajal, et tema protest näitas enesekontrolli puudumist ja teadis, kui hukkamõistev oleks ta ema olnud.
Pingutusega lausus ta vaikselt:
“Võib-olla te seletaksite mulle seda lähemalt.”
Küsimus oli ainult sõnastuses, mõtles Ilona hiljem. Tegelikult ei olnud tal valikuvabadust. Ilona oli üsna kindel, et kui ta oleks keeldunud kaasa minemast, oleksid riigimehed leidnud teisi argumente, et teda veenda isa tahtmist täitma. Viisaka palve taga naasta koos ministritega Dabrozkasse, oli kuninglik käsk, millele tuli kuuletuda.
Ilonal oli tunne, et mehed olid ta emalt keeldumist oodanud.
Kuid
