võis ta nõuda, kui soovis, et tütar oleks tema juures.
Pealegi ei olnud Ilona kindel, et ta keelduda soovis.
Mõte pärast kõiki neid aastaid koju tagasi pöörduda, oli kuidagi lummav.
Ilona teadis väga hästi kui suurt hirmu oli ema isa ees tundnud. Ta mäletas, kuidas ta ise lapsena isa oli kartnud ja tema eest õudustundega peitu pugenud pärast seda, kui isa teda peksnud oli.
Kuid nüüd, ütles Ilona endale, olen ma täiskasvanu.
“Ma lähen Dabrozkasse tagasi,” mõtles ta, “ja kui ma vastu ei pea, siis jooksen minema, nagu mamma seda tegi.”
Ilonal oli tunne, et teist korda põgeneda ei oleks enam nii lihtne.
Ilona vanavanemad olid juba aastaid surnud, nii et ta ei saanud kasutada neid ettekäändena Budapesti sõiduks.
Kuid oma nooruse optimismiga oli ta veendunud, et kui ta otsustab tagasi Pariisi tulla, siis leiab ta selleks ka võimaluse.
Küsimus oli selles, kas ta üldse soovib lahkuda?
Pärast viimaste kuude viletsust ja üksindust, mis teda ema surmast saadik saatnud olid, oli Ilonal hea meel võimaluse üle unustada piiramise õudused ning kannatused.
“Papa ei muretsenud siis meie pärast,” mõtles Ilona.
Soovides õiglane olla, ütles ta endale, et see ei olnud isa süü, et nad olid põgenenud Dabrozka rahust ja küllusest Prantsusmaale, mis pärast Sedani hävingulist lüüasaamist preislaste sissetungi ohvriks oli langenud.
Isegi mõte sellele hirmuäratavale ajale, mil toitu aina rohkem nappis, kütus oli peaaegu kättesaamatu ja Pariisi pommitati, pani Ilona värisema.
Siis ütles ta endale, et ema ei kaevanud kunagi millegi üle ja ta on täielik argpüks, kui praegu minevikus toimunu pärast verest välja lööb.
Kas võib miski olla veel hullem kui piiramine, oli Ilona endalt küsinud.
Tagasi vaadates näis Dabrozka olevat valguse ja ilu maa. Olles reisil koos riigimeestega kodu poole, ei tundnud Ilona tuleviku ees hirmu, vaid hoopis põnevust selle üle, mis saatusel talle varuks oli.
Nüüd nägi Ilona palee uksel teda ootavaid teenreid.
Ta pöördus koloneli poole ja ütles:
“Tänan teid väga huvitava ja nauditava ratsasõidu eest. Ma arvan, et oleks viga mu hobuse perutamisest rääkida. Kui isa hakkab mu ohutuse pärast muretsema, võib ta mu ratsutamisi piirata.”
“See jääb mainimata, teie kuninglik kõrgus,” vastas kolonel.
Nende pilgud kohtusid ja Ilona muigas teades, et nad mõistsid teineteist täielikult.
Samal ajal kui teenrid Ilonat sadulast maha aitasid, mõtles Ilona, mida kolonel või keegi teine oleks öelnud, kui oleks teadnud, mis tegelikult selle arvatavalt rahuliku hommikuse ratsutamise ajal oli juhtunud.
Teda suudeldi!
Teda suudles võõras mees, kes kuulus ilmselt rahulolematute ja dissidentlike talupoegade jõuku, mees, kes oli kohelnud teda nii jultunult kui ka familiaarselt.
Mees, kelle tungivaid ja nõudlikke huuli ta ikka veel oma suul tundis!
Teine peatükk
Paleesse sisenedes läks Ilona üles oma magamistuppa, kus ta leidis Magda ennast ootamas.
Teenrid olid juba Ilonale teada andnud, et ta isa soovib teda näha, kuid Ilona tahtis esmalt vannis käia ja pärast ratsutamist riideid vahetada. Magdal oli tema jaoks juba kõik valmis seatud.
Olles kahekesi suures magamistoas, mis Ilona emale oli kuulunud, kui ta kuninganna oli, küsis Ilona:
“Kas sa teadsid, Magda, et mustlased aeti Dabrozkast välja?”
“Ma kuulsin sellest kohe, kui saabusin, m’mselle,” vastas Magda.
Ta oli hallide juuste ja lahke ning mõistva näoga eakas naine.
See oli Magda, kelle hoolde kuninganna Dabrozkast pagedes oma tütre oli usaldanud. Magda oli olnud nende tähtsaim tugi, usaldusalune ja sõber kõigi nende pagenduses oldud aastate jooksul.
Ilona oli sageli mõelnud, et kui ei oleks olnud Magdat, oleksid nad Pariisi piiramise ajal nälga surnud.
Magdal oli õnnestunud kuidagi oma enda nõiduslike vahenditega tuua mingisugust toitu, kuigi sageli oli see vaid päts leiba.
Nüüd, kui Magda Ilonal ratsarõivaid seljast aitas, rääkis vana teenijanna edasi:
“Palees ja üle kogu riigi valitseb pahameel Tema Majesteedi määruse pärast, nagu mulle räägiti.”
“Kuidas saab papa midagi nii julma ja mõistusevastast teha?” hüüatas Ilona.
Juba küsimust esitades teadis ta vastust: tema isa oligi selline!
Nad olid nii tihti rääkinud hädadest, mida mustlased Rumeenias olid kannatanud ja kuidas neist paljud olid põgenenud pärisorjusest, kus nad ihu ja hingega tähtsale isandale või sõjapealikule olid kuulunud.
Lund trotsides oli neil kuidagi õnnestunud Dabrozka mägedesse ronida. Paljud surid teel. Kuid neil, kes ellu jäid, oli rääkida kohutavaid lugusid oma orjapõlvest.
Nad ei saanud mingit palka ja toiduks said nad ainult väikese portsu maisiputru või lihtsalt maisi, abiks olid ka päevalilleseemned.
Karistamise korral piitsutati nende paljast ihu ja kael pandi raudu, et takistada neil magamist.
Sel ajal võttis Dabrozka kuningas nad vastu, nagu ka Ungari mustlasi, keda oli kuninganna Maria Thérèsa poolt peaaegu sama julmalt koheldud.
Kuninganna oli keelanud neil telkides magada, valida endi seast juhti, rääkida oma keeles ja abielluda, kui neil ei olnud vahendeid pere ülalpidamiseks.
Mustlasmehi sunniti sõjaväeteenistusse, sageli viisid sõdurid nende lapsed ära ja vanemad ei näinud neid enam kunagi.
Ilona ema luges Ilonale kord ette sõnumi, mille oli kirja pannud naine, kes rändas läbi Kesk-Euroopa.
Sõdurisalgad ilmusid Ungari igasse osasse, kus leidus mustlasi ja võtsid ära nende lapsed, kaasa arvatud need, kes olid äsja rinnast võõrdunud ning viisid kaasa noored abielupaarid, kes kandsid alles pulmarõivaid.
Nende õnnetute inimeste meeleheidet on võimatu kirjeldada. Lapsevanemad klammerdusid sõidukite külge, mis nende lapsi ära viisid, kuid nad löödi püssipäradega eemale. Mõned sooritasid kohe enesetapu.
Ent Dabrozkas olid mustlased end sisse seadnud ja saanud ühiskonna osaks. Nende muusika, tants ja laul põimus dabrozkalaste igapäevaellu.
“Miks?” küsis Ilona. “Miks papa mustlaste vastu pöördus? Kuhu on neil siit lahkudes minna?”
“Ma olen kuulnud,” vastas Magda häält tasandades, “et nad kolisid vaid Sárose maadele, kus prints neile kaitset pakkus.”
“Pole
