style="font-size:15px;"> Maja pesti ja puhastati seni, kuni see kindrali sõnade kohaselt läikis nagu prillikivi.
Kuid kõrgeauline lord jäi Londonisse.
Sedela meelest oli see kummaline, kuid tema isa arvas, et tõenäoliselt vajas sõjaministeerium veel markii teeneid.
“Ja loomulikult,” ütles kindral oma vankumatul toonil, “tahab poiss pärast nii paljusid aastaid võõrsil viibimist jälle kõiki oma sõpru näha.”
Kõik selle rääkis Sedela edasi ka hoidjale.
Sedelale tundus tookord, et hoidja, kes oli natuke snobistlik, arvas selle peale, et ilmselt on markii kutsutud ka Carlton House’i prints-regendi poole.
Võib-olla soovib tema kuninglik kõrgus kuulda markii jutustust sellest, kuidas too oli võitnud medali vapruse eest.
Nii või teisiti, hoidja suutis alati oma “armastatud lapse” käitumisele mingi vabanduse leida, ükskõik millega too siis hakkama sai.
Tundus uskumatuna, et nüüd, kui markii on elusa ja tervena Inglismaa pinnal tagasi, hoidja jälle nutab.
“Mis juhtus?” küsis Sedela uuesti.
“Ma sain kirja oma õetütre Lucy käest,” vastas hoidja.
Ta tõstis oma süles lebava paberilehe ja proovis seda lugeda, kuid tema silmad valgusid pisaraid täis ning ta ulatas kirja Sedelale.
“Palun loe ise,” ütles ta.
Sedela teadis, et hoidja õetütar oli leedi Esther Hastingsi juures kammerneitsiks.
Lucy oli hoidjatädi vanema õe tütar ja oli praegu juba peaaegu neljakümnene.
Ta oli teeninud erinevate aadlidaamide juures sellest ajast saadik, kui oli juba nii vana, et tööle minna.
Kiiresti järele mõeldes meenus Sedelale, et leedi Esther Hastings oli ühe hertsogi tütar.
Ta läks mehele sõdurile, kes hiljem sai Waterloo lahingus surma.
Sedela avas kirja.
Ta oli varemgi Lucy käekirja näinud ning teadis, et seda on mõnevõrra raske lugeda.
Tema õigekiri oli võimatu.
Sedela luges:
Armas tädi Mary!
Kirjutan sulle mõned read, et öelda, kui mures olen ma nende asjade pärast, mis siin sünnivad.
Nagu ma sulle teada antsin oma viimases kirjas, on kõrgeauline lord korrapärane külaline meie majas ja ma vaevu söendan sulle rääkida, et armuline proua on võtnud nõuks tema naiseks saada!
Kui ärra peaks tegema midagi nii mõtlematut, siis saan ma sulle öelda ainult üht, häda ja viletsus on tulemas ja pole kahtlustki, et seda sa tundma saad ning ka kõik ülejäänud suures majas.
Enamus teist jääb ilma oma kohast. Nigu ma juba varemalt sulle ütlesin, ei jää keegi armulise proua juurde pidama kauemaks kui mõneks kuuks ja nad ütlevad, et parem nälgivad kui tema juures edasi teenivad!
Ainult minuga on ta viisakas, sest ta ei leia nii kergesti kedagi teist, kes oleks sama osav nõelaga ümber käimisel kui mina seda olen ja seda tänu sulle.
Kõiki ülejäänuid kohtleb ta kohutavalt ja ta karjub nende peale, nagu ta oleks üks nende rämedate Sheperdi turu naiste hulgast, kuid mitte kunagi kõrgeaulise lordi peale. Oo ei! Ärra juuresolekul pole ta hoopiski selline. Ta jutt on magusam kui mesi, ta ise on õrn ning armas kui lilleõieke ja ärral pole vähematki arusaamist milline ta tegelt on.
Sa ilmselt ei usu kui ma sulle ütlen, et teised mehed magavad proua voodis kui ärral on muid kohustusi ja proua on kindel, et ta tagasi ei tule. Ma ütlen sulle, see on kohutav!
Siin on üks lord Bayford, kellele tõuseb sellest tulu kui armuline proua oma kavatsused teoks teeb ning kõrgesti austatud lordi naiseks saab.
Ma juhtusin parajasti ühel hilisel õhtutunnil magamistoast mööda minema kui nad omavahel rääkisid ja ma kuulsin kui lord B. ütles: “Sellest tõuseb tulu meile mõlemale, Esther kui sinust markiis saab. Sa võid minu peale loota. Ma kõrvaldan kõik takistused sinu teelt, isegi kui mul tuleb selleks keegi maha lasta!”
Ma ütlen sulle tädi, ole valmis halvemaks. Aga kui ta peaks sinu välja viskama, siis ma tean külas inimesi, kes kindlasti sulle peavarju pakuvad.
Kõike paremat soovides,
Sedela luges kirja läbi ja ei suutnud uskuda, et see kõik võib tõsi olla.
Kuidas võis Ivan ennast siduda naisega, kes teda teiste meestega petab?
Naisega, kes oleks halastamatu selliste vanade teenijate vastu nagu hoidjatädi?
Sedela voltis kirja uuesti kokku ning pani hoidja põlvedele tagasi.
“Võib-olla sai Lucy millestki valesti aru,” ütles ta mõne hetke pärast aeglaselt.
“Ta on alati aus tüdruk olnud, preili Sedela,” vastas hoidja. “Minu õde kasvatas teda hea ja kurja tundmise vaimus ja kui tema ütleb, et see naine on halb, siis seda ta ka on!”
“Aga kuidas suudab ta Ivani niimoodi ära petta?” küsis Sedela.
“Ühes eelmises kirjas ütles Lucy mulle, et leedit peetakse Inglismaa kõige kaunimaks naiseks.”
Sedela ei öelnud midagi ja hoidja jätkas:
“Siin pole midagi imestada, et noor mees, kes on oma kodumaa eest võidelnud ja seejärel Prantsusmaale jäänud, ümberringi ainult prantslannad, kes pole suurem asi vaatepilt, laseb peale kõike seda ennast ilusast näolapist ära petta.”
Jälle kord asus hoidja oma armastatud Ivani kaitseks välja.
Sedela teadis, et hoidja arvates polnud noorhärra kunagi süüdi.
Kuid samal ajal oli ta pabinas.
Sedela isa tegi tihti salvavaid märkusi seltskonnaelutegelaste käitumise kohta.
Teda kohutasid priiskavad peod, mida prints-regent Londonis korraldas.
Eriti sel ajal, kui sõda veel käis.
“Meie mehed,” lausus ta vihaselt, “võitlevad Pürenee poolsaarel, et päästa Inglismaa türann Bonaparte’i käest! Kas nende peale ei mõtle keegi?”
Sedela kuulis kord pealt jutuajamist, mis toimus nende kodus.
Isa kutsus pärast jahilkäiku sisse oma sõbra, et juua koos klaasike veini. Nad rääkisid Londoni pidustustest.
Pärast seda, kui ta sai kuusteist täis, osales ka Sedela kõigil ema poolt antud lõunasöökidel. Sedela juuresolekul valisid kõik külalised sõnu väga hoolikalt.
Kuid vahetevahel ununes neil tema juuresolek täiesti.
Näiteks sai ta teada, et seadus, mida tunti Beau Ton’i nime all, kohutas
