kuningliku käsuga, tundis markii, et on kohustatud neist osa võtma.
Polnud midagi imestada, et kaunite naiste seltskonnas tundis ta ennast kergelt ja mõnusalt.
Kõige ilusam neist oli leedi Esther Hastings.
Oli täiesti inimlik, et pärast aastaid puuduse käes kannatamist oli markii temast sisse võetud.
Markii tundis rõõmu kõikidest meelitustest, mida ta naistelt kuulis.
Ainult üks samm veel ja ta oleks hoidnud käte vahel pehmet, lõhnastatud naisekeha.
Londoni kõige uhkemad kaunitarid näisid just sellised, nagu nad ka olid – “siniverelised”.
Nad olid väärikad ja erakordselt tasakaalukad.
Nii oli markii mõnevõrra üllatunud, kui avastas, et voodis käitusid nad hoopis teisiti.
Leedi Esther oli kõige kirglikum, kõige eksootilisem ja kindlasti kõige sütitavam naine, keda ta eales kohanud oli.
Kui markii ilmus Estheriga seltskonda, teadis ta, et iga mees kadestas teda.
Seetõttu valdas markiid erakordne rahulolutunne, kui naine teatas talle, et armastab teda.
“Ivan, minu elus pole olnud kedagi teist sellest ajast saadik, kui Henry tapeti,” ütles ta vaiksel, liigutaval häälel, “ja ma tunnen ennast väga üksikuna.”
Esther rääkis, et suurema osa leinaajast veetis ta maal.
Londonisse oli ta tulnud alles hiljuti.
Ütlematagi võis järeldada, et Estheri ilmumine seltskonda tekitas koheselt sensatsiooni.
Tema ilu ja positsioon hertsogi tütrena avasid Estheri ees kõik uksed, kaasaarvatud Carlton House’i oma.
Polnud sugugi üllatav, et markiil ei jäänud iseendale mõtlemiseks hetkegi vaba aega, kuna nii paljud inimesed nõudsid tema tähelepanu endale.
Nüüd, kui ta astus majja ja nägi teenreid, keda ta mäletas ajast, mil ta oli veel väike poiss, tundis markii, et on jõudnud koju.
See oli kodu, millele ta Portugalis mõtles, kui tal erakordselt ebamugaval asemel und ei tulnud ja ta küljelt küljele vähkres.
See oli kodu, millest ta unistas, kui Hispaanias sõdides pidi veetma öö räbaldunud telgikatuse all paljal maapinnal magades.
See oli kodu, mille järele igatses ta siis, kui pärast Waterlood käis Wellingtoni hertsog talle peale, et ta Inglismaale pöördumise asemel temaga koos Cambrai’sse läheks.
“Mul on väga hea meel jälle kodus tagasi olla, Hanson,” ütles markii ülemteenrit kättpidi tervitades.
Ja ta mõtles seda täiesti tõsiselt.
Suguvõsa vappi kandvasse kuldsesse jäänõusse oli asetatud tema jaoks pudel šampanjat.
Teener, kes ka markii isa eest hoolt kandis, oli talle härraste magamistoas juba kuuma vanni valmis pannud.
Pärast vanniskäiku aitas ta markiile selga õhturiided, mida too oli kandnud enne seda, kui ta Pürenee poolsaarele sõdima läks.
Alumise korruse tohutusuures söögisaalis, mis nägi välja samasugune restauratsiooniaegadest saadik, sõi markii oivalise õhtusöögi.
“Andke proua Bensonile edasi minu komplimendid,” ütles ta Hansonile, kui oli söömise lõpetanud, “ja öelge talle veel, et ma tulen Londonist tagasi niipea kui võimalik. Kui mitte millegi muu pärast, siis selleks, et nautida tema oivalist kokakunsti!”
“Me kõik ootame, et kõrgeauline lord jälle koos meiega oleks,” vastas Hanson.
“Tänan teid,” ütles markii naeratades. “Seda soovin ma isegi ja enam ei lähe kaua, mil ma taas kodus tagasi olen.”
“Just seda ma arvasingi, kui kaks uut hobust saabusid,” kostis Hanson vastu.
“Homme pärastlõunal tahan ma nendega ratsutada,” ütles markii, “kuid neljapäeva varahommikul pean ma tagasi Londonisse minema, sest mul on kokkusaamine sõjaministeeriumis.”
“Ma mõistan, mu lord,” vastas Hanson, “ja tean, et kui teie kadunud isa veel elaks, oleks ta teie üle väga uhke.”
Markii teadis, et see oli tõsi.
Ta lahkus söögisaalist ning läks kabinetti, mis oli alati tema isa lemmikruumiks olnud.
Ta peaaegu lootis näha isa laua taga istumas, ees virn pabereid.
Markii isa oli alati väga järjekindlalt soovinud saada ülevaadet kõigist mõisa maadel toimuvatest asjadest.
Ta kontrollis üle iga arve.
“Mu poiss, kui sa tahad, et asi oleks korralikult aetud, pead sa seda ise tegema,” oli ta pojale tuhandeid kordi öelnud.
Tegevteenistuses sai markiile selgeks, et see vastas tõele.
Ta oli nurisenud lisakohustuste üle, mis sellega kaasnesid.
Kuid markii teadis, et tema ratsaväelaste edukus sõltus täielikult sellest, kui piinliku täpsusega ta neid treenis.
Nüüd mõtles ta määratu hulga asjade peale, mis tema oma mõisas korraldamist vajasid.
Markiil oli juba praegu uusi ideid, mida ta tahtis rakendada oma põldude harimisel, lamba- ja lehmakasvatuses ning loomulikult uute hobuste välja õpetamisel.
Ivan mõtles sageli selle peale, et tema arvates on Windle Court mõnevõrra ajast maha jäänud.
Pidades samal ajal väga lugu traditsioonidest, teadis ta, et edu ja majandusliku heaolu saavutamiseks on oluline viia sisse mõned uuendused.
Ühte asja ta muuta ei soovinud ja see oli maja ise.
Markii vaatas isa kabinetis ringi.
Ta hindas kõrgelt kaminariiuli kohal olevat Stubbsi oivalist maali ning selle kõrvale jäävaid Aukini teoseid.
Seinu kaunistasid erinevate kunstnike poolt maalitud hobuste pildid.
Ajalehed olid asetatud kaminaesisele pingile nagu ikka.
Markii viskas lehtedele pilgu peale, kuid tundis, et lugema hakkamiseks on ta liiga väsinud.
See polnud sugugi üllatav, arvestades, et ta oli jätnud Estheri üksinda oma voodile lebama alles vahetult enne koitu.
Isegi siis tõstis naine protesti.
“Ma tunnen kahel järgneval ööl sinust meeletult puudust,” ütles ta. “Oh, Ivan, miks pead sa minu juurest ära minema?”
“Ma olen neljapäeval tagasi,” vastas ta, “ja siis sööme koos õhtust.”
Naine naeratas markiile, kuid ahhetas siis äkki.
“Kas sa oled unustanud,” küsis ta, “et Devonshire’ide juures korraldatakse õhtusöök, kuhu meid mõlemaid on palutud?”
