kes on Lucy kirjelduste kohaselt nii õel.
Sedela oli piisavalt arukas teadmaks, et teenritel oli kombeks liialdada.
Ja sarnaselt oma käskijatele nautisid ka nemad head klatši.
Ometigi oli Sedela üsna kindel, et Lucy ei oleks hoidjale sellist kirja kirjutanud, kui ta poleks ise selle õigsusesse uskunud.
See oli hoidja suhtes õiglane, et ta teaks, mida tulevikult oodata.
Kas Lucy kartused võivad tõesti tõeks saada? küsis Sedela endalt.
Kas tõesti võib leedi Esther Hastings teha ümberkorraldusi ladusalt sujuvas traditsioonilises juhtimisviisis, mille abil Windle Courtis elu korraldati?
Iga ala eest vastutas teener, kes oli seda tööd juba aastaid teinud.
Sedela arvates täitsid nad oma kohuseid sellise täiuslikkusega, et raske oleks millegi üle nuriseda.
Ta teadis aga liigagi hästi, et kui vanadele teenritele tundub, et neid noomitakse põhjendamatult, tekitab see neis suurt meelepaha.
Kogu struktuur võib kokku variseda.
Four Gablesi majapidamise juhtimisel kasutati sama moodust, ainult et väiksemas mastaabis.
Sedela sai aru vanadest teenritest, kes mõtlesid endist kui pereliikmeist.
“Meie pool tehakse nii,” ja “Meie teeme sedasi,” rääkisid nad võõrastele.
Nad samastasid ennast oma tööandjatega.
Nad rääkisid Windle Courtist kui “meie majast”, sest see oli nende kodu.
“Kindlasti on Ivan sellest teadlik?” küsis Sedela tasakesi.
Hoidja pühkis ikka veel silmi ja Sedela jätkas:
“Kui sa peaksid kunagi tundma, et sa pole siin õnnelik, siis tea, et sinu tuba Four Gablesis ootab sind endiselt.”
Ta naeratas ja lisas: “Mulle on alati ülekohtune tundunud, et Ivan saab su endale ainult sellepärast, et ta sündis enne mind!”
Hoidja naeris hädiselt.
“Ma tean, et minu minek vaestekodusse ei tule kõne allagi,” ütles ta. “Ega ma muretse enda, vaid noorhärra Ivani pärast. Ta oli nii armas laps ja mitu korda pärast õhtupalve lugemist pani ta käed ümber minu kaela ning ütles:
“Ma armastan sind, hoidjake! Luba, et sa ei jäta mind kunagi maha!””
Selle loo rääkimine kutsus hoidjas esile uue pisaratetulva.
Seejärel nuuskas ta väga otsustavalt nina ja ütles:
“Meie ei saa selles asjas mitte midagi ette võtta, nii et nagu öeldakse – elame-näeme.”
Varasematel aegadel oli Sedela tihti kuulnud hoidjatädi niimoodi ütlemas.
“Kui ma ometi saaksin Ivaniga rääkida,” vastas ta üsna abitult. “Kas keegi ei tea, millal ta tuleb?”
“Ta tuleb homme ja jääb kaheks ööks,” vastas hoidja.
Sedela võpatas.
“Homme? Aga mitte keegi ei tea seda!”
“Nagu ma aru sain, keelas Ivan härra Masonil sellest ühelegi kohalikule rääkida. Härra Ivan tuleb ainult jahikoosoleku pärast, sest ta tahab jahikoerad üle võtta.”
“Papa kavatseb ka sellele koosolekule minna,” vastas Sedela, “kuid ma olen kindel, et söör Trevor Smithson ei soovi oma juhtpositsiooni loovutada.”
“Kui kõrgeauline lord on kord midagi otsustanud,” vastas hoidja, “siis peab see, kes talle vastu astub, vapper mees olema!”
“Nii et Ivan tuleb homme õhtul!” pomises Sedela.
“Sul ei teki võimalust teda näha, kullake,” ütles hoidja talle. “Ta saabub hilja õhtul ning oli selgesti mõista andnud, et soovib õhtust süüa üksinda. Järgmisel hommikul läheb ta koosolekule ning pealelõunal teeb uute hobustega proovisõitu.”
Ta pidas väikese pausi ning jätkas siis:
“Pärast seda sööb ta koos krahvkonna administratsiooniülemaga õhtust ja neljapäeva hommikul läheb Londonisse tagasi.”
Hoidja tõmbas veidi hinge ja lisas siis kurval häälel:
“Ma kahtlen, kas tal kõigi nende plaanide juures minu jaoks aega jääbki!”
“Seda ma küll ei usu,” ütles Sedela, “ja ma kaldun arvama, et kui mina räägiksingi talle sellest loost, ei võtaks ta mind kuulda.”
“Ära topi oma nina võõrastesse asjadesse!” ütles hoidja kindlalt. “Sa tead sama hästi kui minagi, et ma ei tohiks sulle neist asjust üldse rääkidagi. Lucy jääks kindlasti oma kohast ilma, kui armuline proua saaks teada, et ta on sellest kellelegi sõnakestki kirjutanud, saati siis veel mulle, kes ma elan Windle Courtis.”
Sedela teadis, et see oli tõsi.
Kuid samas tundis ka, et ta peab midagi ette võtma.
Kui see on vähegi võimalik, peab ta ära hoidma Ivani abielu selle kohutava naisega.
Sedela ei olnud Ivani peaaegu kaheksa aastat näinud.
Kuid eesotsas Sedela isaga rääkisid kõik Four Gablesi elanikud temast lakkamatult.
Ivan oli alati olnud Sedela mõtetes ja tegelikult ka osaks tema elust.
Kui Sedela sai teada, et Ivan tuleb koju, valdas teda tunne, nagu näeks ta varsti oma venda, keda tal tegelikult polnud.
“Me kuulume ühte perekonda,” oli Sedela endale tihti kinnitanud.
Õigupoolest oli Sedela vanavanaisa abiellunud ühega Windle’ite suguvõsast.
Vana markii näitas kord talle seda nime nende pikal sugupuul. Selle juured ulatusid tagasi üheteistkümnendasse sajandisse.
“Minu ja Ivani soontes voolab sama veri,” mõtles ta, “ja kuidagiviisi pean ma ta päästma!”
Hoidjale ei lausunud ta aga sõnagi.
Selle asemel suudles Sedela teda põsele ning ütles:
“Palveta, hoidjake, et jumal ka nüüd Ivani hoiaks ja kaitseks, nii nagu ta seda lahinguväljal tegi.”
Tema hääl muutus sügavamaks, kui ta jätkas:
“Ivan tuli sõjast elusa ja tervena tagasi ja me ei saa lubada, et teda kurvastaks või haavaks naine, kes Lucy sõnade kohaselt on sama ohtlik kui mõni Bonaparte’i suurtükk.”
“Sul on õigus, preili Sedela, see on tõsi!” ütles hoidja. “Ohtlik naine võib mehele rohkem kahju teha kui ükskõik milline kuul.”
Sedela hakkas ukse poole minema.
“Tunne juustust mõnu,
