pani lastetoa ukse enda järel kinni.
Seda teinud, ei hakanud ta kohe trepist alla minema, vaid jäi mõttesse.
“Peab olema midagi, mida ma saaksin ette võtta,” ütles ta endale.
Sedela jalutas koridoris oleva akna juurde ja lasi pilgul üle aia käia.
Roheline muruplats ulatus kuni rododendroni- ning sirelipõõsasteni.
Pärast põõsastikku tõusis maapind veidi. Kunagi oli sinna istutatud noored kuusepuud.
Nüüd moodustasid need kaitsva seina talviste põhjatuulte ja suviste äikesetormide eest.
Kui Sedela vaatas Windle Courtile teiselt poolt, joonistus maja siluett roheliste puude taustal hästi välja.
Ta mõtles tihti, et see on kui sametile asetatud kalliskivi.
Ja nii peaks see jäämagi.
Mitte miski ei tohiks seda rikkuda ega hävitada.
“Ta on ohus… palun, jumal… Ivan on ohus,” palvetas ta. “Päästa ta… Sa pead ta päästma.”
Otsekui vastuseks tema palvele meenus Sedelale leedi Constance.
Leedi oli elanud Cromwelliga ühel ajal.
Ta oli kuuenda Windleshami krahvi tütar.
Otsustades pildigalerii seinal rippuva portree järgi, oli leedi Constance väga kaunis.
Ta armus rojalisti, kelle pea eest oli leiutasu välja pandud.
Cromwelli väesalk oli mehe kannul.
Tema tunded leedi Constance’i vastu olid väga sügavad.
Mees saatis armsamale sõna, et ei suuda enam ilma teda nägemata olla ning tuleb lähema kolme päeva jooksul Windle Courti.
See jäigi selgusetuks, kas reetis teda teener või tal lihtsalt ei vedanud.
Leedi Constance palvetas nii päeval kui ka öösel, et armsam mingilgi moel tema juurde jõuaks.
Legendi kohaselt aimas ta õnnetust ette.
Ta nuttis ammu enne seda, kui saabus sõnum, et tema armastatu on vangi langenud.
Cromwelli sõdurid võtsid leedi armsama vangi ja poosid võlla.
Seda kurba lugu jutustati Windle’ite iga järgmise põlvkonna lastele.
Aastate möödudes leidis perekond, et mil iganes ähvardas neid oht või surm, ilmutas leedi Constance ennast.
Ta liikus halades ning ahastusest käsi murdes läbi maja.
Iga järgnev põlvkond nägi leedit, enne kui neid tabas mõni õnnetus – haigus, surm, vahel ka enne südamemurdmist.
Kuna leedi Constance’ist polnud mingit märki, oli Sedela kindel, et Ivan pöördub sõjast tervena tagasi.
Kord mainis ta seda ka isale.
“See on ainult vanade naiste loba!” oli kindral urahtanud.
“Kuid mina usun seda,” jäi Sedela endale kindlaks.
Sel ajal, kui Ivan võitles Hispaanias Wellingtoni alluvuses, suri vana markii.
Ülemteener Hanson, kokk – proua Benson – ja hoidja vandusid kõik kui ühest suust, et nägid leedi Constance’i varjutaolist kuju liikumas läbi suure halli.
Sedela teadis, et ükski neist inimestest ei valetaks sihilikult.
Nüüd, kus talle meenus leedi Constance, oli tal käes ka vastus küsimusele, kuidas Ivani hoiatada.
Seda sellisel moel tehes ei jääks Ivanil muljet, et võõras tahab ennast tema isiklikesse asjadesse segada.
Sedela oli kindel, et Ivan paneks seda pahaks. Samuti oleks tal raske seletada seda, kuidas tema, kes ta elab Hertfordshire’i südames, on teadlik asjust, mis sünnivad Londonis.
Ükskõik mis ka ei juhtuks, hoidjat ei tohi ta sellesse segada.
“Ivan peab seda lugu leedi Constance’i käest kuulma,” mõtles ta, “ja mina pean ennast kuidagimoodi leediks maskeerima.”
Kõik, kes olid vaimu näinud, ütlesid, et ta oli väga kõhn.
Tal olid heledad, vööni ulatuvad juuksed.
Kui Sedela veel väike oli, mõtles ta tihti, miks olid leedi Conctance’il juuksed valla, mitte aga korralikult soengusse seatud.
Siis sai ta teada, et sõnum leedi rojalistist armsama surmast jõudis temani keset ööd.
Ilmselt just seepärast ruttas leedi sõnumitoojale vastu öösärgis ja tema pikad juuksed jäid valla, tegi Sedela järelduse.
Omal ajal paelus lugu Sedelat sedavõrd, et ta luges läbi palju erinevaid kirjeldusi inimeste kohtumisest leedi Constance’iga.
Kõik need lood olid kokku kogutud ja raamatukokku tallele pandud.
Mõni neist oli halvasti kirjutatud ja rohkete kirjavigadega. Ent neid oli üsna lõbus lugeda.
“Tema juuksed olid kui hõbedase säraga üle valatud,” oli üks naine kirjutanud.
Teine vandus jumalakeeli, et “tema jalad ei puudutanud maad ja ta heljus kui udu järve kohal”.
“Tema juuksed helklesid hõbedaselt!” ütles Sedela endale.
Selle asemel, et minna trepist alla, suundus ta hoopis korrus kõrgemale.
Sõja ajal olid need ruumid suletud.
Teenijatüdrukud, kes varemalt neis ruumides magasid, olid nüüd idatiiva ülemisel korrusel.
Pööningul asus kaks suurt tuba.
Siin, nagu kõikides suurtes majades, hoiti pööningul asju, mida enam ei vajatud, kuid mis olid minema viskamiseks veel liiga head.
Pööningul leidus Dresdeni portselani, millelt kild väljas, ja mõned toolid katkise jala või seljatoega.
Need olid tehtud kas pähkli- või mahagonipuidust ning olid omal ajal mõnda komplekti kuulunud.
Seal olid kummutid ja kaugemas otsas paistis hulk riidekappe.
Nendes hoiti rõivaid, mida kasutati kunagi jõulunäidendeis.
Seal olid kostüümid maskiballide tarbeks, mida peeti siis, kui Ivan veel laps oli.
Just nende riidekappide poole Sedela suuna võttiski.
Ta mäletas, et seal peab olema asi, mida temal vaja läheb.
Sedela tõmbas lahti riidekappide all olevad sahtlid.
Ta otsis karpi sädeleva pulbriga.
Kord,
