olevat hulga rahulikum, kui mina olen ühe katuse all kellegagi, keda ta usaldab ja austab.”
Christine’i hääl pakatas sarkastilisusest, kui ta jätkas: “Sõbraga, kes jälgiks, et ma ebasobilike inimestega ei läviks ja veedaksin aega nii, nagu mu isale meeldiks.”
“Mulle näib, et ta soovib sulle ainult head,” ühmas Mina.
“Head?” röögatas Christine. “See mulje on petlik! Muidugi leiavad kõik, et see on suurepärane mõte, kuna markiil on arvukalt ihaldusväärseid eluasemeid ja kasuema sõnutsi ka eakaid sugulasi, kes suurima heameelega minu järele vaatavad, kuni tema ja isa Inglismaale naasevad.”
“Ehk hakkab sulle seal… meeldima.”
“See pole tema “headuse” tegelik tagamõte,” karjus Christine. “Kasuema tahab, et ma abielluksin markiiga!”
“Aga… sa ütlesid, et ta oli su kasuema… armuke.”
“Ta ongi. Neil on juba jõuludest saadik kuum armusuhe.”
“Ma ei usu… oma kõrvu!” oli Mina rabatud.
Tema oli isa ja emaga vaikses maakolkas elanud ega osanud aimatagi, kui amoraalselt võivad käituda kõrgseltskonna daamid ja härrad, enne kui Christine oli ta ilmaeluga kurssi viinud.
Ta oli kindel, et sõbratar liialdab nagu tavaliselt.
Minale tundus uskumatu, et õukonnadaamid oma meestele sarvi teevad või et mõni härrasmees oma sõbra naisega armatseda suvatseb.
Ta pidas Christine’i skandaalimaigulisi lugusid sedavõrd pöörasteks ja ebatõenäolisteks, et liigitas need automaatselt sõbratari arenenud kujutlusvõime viljadeks.
Nüüdki sõnas ta stoilise rahuga: “Kullake, olen kindel, et sa eksid. Kui markii sinuga tõepoolest abielluda tahab, siis ta ei saa ometi sinu võõrasemaga… armatseda. Pealegi oled sa meheleminekuks liiga noor.”
“Ma saan kahe kuu pärast juba seitseteist,” vaidles Christine, “ja siis kavatsen ma abielluda!”
“Markiiga või?”
“Ei. Minu väljavalitu on hoopis teistsugune! Ma pole sulle temast veel rääkinud.”
Mina silmad läksid nii suureks, et peitsid enda alla terve näo.
“Christine! Kas sa räägid tõsiselt?”
“Ma tahtsin sulle rääkida,” vabandas Christine, “kuid Harry palus tungivalt, et see jääks meie saladuseks, ja nii ma siis lubasingi talle, et ei hinga sellest kellelegi.”
“Võib-olla sa ei peakski mulle sellest rääkima.”
“Pean küll,” vastas Christine. “Küll Harry mõistab, aga las ma jutustan kõigepealt markii loo lõpuni.”
Nähes, et Mina kuulab kõrvad kikkis, jätkas temagi: “Markiid saadab Londoni kõige esinduslikuma ja liiderlikuma mehe maine. Ta on olnud armuvahekorras tosinate kaunite naistega. Olen juba aastaid tema kohta kõikvõimalikke kõlakaid kuulnud.”
“Kas tõesti kõneldakse säärastest… asjadest… sinu kuuldes?” ei suutnud Mina uskuda.
Christine muigas.
“Ei, muidugi mitte. Mina olen kõigest laps.”
“Aga kust sa siis tead?”
“Tead, kallis Mina, teenrid lobisevad omavahel nii, nagu oleksid kõik lapsed kurttummad, ja teenrid teavad tõepoolest kõike!”
Sõbratari jahmunud nägu innustas teda edasi rääkima: “Peale selle on mul koduste asjadega kursis olemiseks omad kavalused.”
Ta muheles veidi ning lisas: “Tean, et sa niisugust käitumist heaks ei kiida ja sel põhjusel ma polegi sulle sellest varem iitsatanud. Et meie maja on väga vana, siis on seal lugematuid nurgakesi, kuhu kõrvaltoas toimuv imehästi ära kostab.”
“Kas sa tahad öelda, et tegeled… pealtkuulamisega?” küsis Mina.
“Kindlasti on terve Lydfordi suguvõsa seda juba põlvkondi teinud,” asus Christine kaitsepositsioonile. “Ema eluajal poleks see mul pähegi tulnud, aga mis puutub kasuemasse, siis on lood hoopis teised.”
Kasuemast kõneldes oli tema hääletoon jälle teravnenud, nii et Mina sõnas ohates: “Jutusta edasi.”
“Juba sellest ajast saadik, kui isa Indiasse sõitis, on kasuema markii järele arust ära. Harilikult on ta käinud külas, kui kutsutud on ka markii, või on osa võtnud tema korraldatud pidudest Vent Royalis – see on tema maja Hertfordshire’is –, aga kui markii meile külla tuli, siis oli kohe selge, et nende vahel asi susiseb.”
Christine vakatas viivuks ning teatas järsku raevukalt: “Mul läks süda pahaks, kui kuulsin neid suudlemas emale kuulunud tubades, ja seda just siis, kui isa oli Indias.”
Minale oli selge, et Christine on endast väljas, niisiis libistas ta käe sõbratari pihku ja ütles: “Mul on… väga kahju, et see sind niiviisi… ärritab, kullake.”
“Osa asju, millest nad rääkisid, jäid mulle arusaamatuks,” pihtis Christine. “Paar korda kuulsin oma nime, aga seda ei juhtunud just sageli, nii et ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu.”
“Ja nüüd väidad sa… et pead temaga… abielluma?”
“Hannah rääkis mulle võõrasema sepitsustest, kui mulle täna hommikul kiri toodi. Sa ju tead, et minu ja Hannah’ vahel pole mingisuguseid saladusi.”
Mina noogutas.
“Pühendasin temagi võõrasema kavatsusse mind markii juurde elama saata,” selgitas Christine, “ja Hannah hüüatas: “See on siis tõsi, mida preili Parsons mulle eelmiste pühade ajal rääkis. Ja mina mõtlesin, et ta püüab mind hämamisega üksnes kihevile ajada!””
“Mida ta siis sepitses?” tahtis Mina teada.
“Seda, et kui kasuema Indiasse põrutab, peaksin mina markii juurde kolima ja vanemaks saades temaga abielluma.”
“Ja mis on selle tagamõte?”
“Näed nüüd, kui üksikasjalikult tal kõik paika on pandud!” võidutses Christine. “Kui markii ihkab endale noort, kõigega rahul olevat ja mitte midagi kahtlustavat kaasat, siis kes võiks olla parem kui kuueteistkümneaastane tütarlaps, kes tema arvates ilmaelust tuhkagi ei tea?”
Christine tõmbas hinge ja laskis samas vaimus edasi: “Hannah’ sõnutsi olevat preili Parsons, kasuema teenijanna, öelnud, et markii praalib kõikide lähedaste sõprade ees, et tema ei abielluks iialgi naisega, kes on niisama truudusetu kui tema ülejäänud naistuttavad.”
“Ah et see on tema arvates taunitav?” küsis Mina.
“Nimetatud reegel kehtib ainult tema abikaasa kohta,” põlastas Christine. “Selle vastu pole tal midagi, et teiste meeste naised temaga ulakusi teevad. Isal on vahel kombeks öelda: “Parim metsavaht on endine salakütt.””
Mina murelik nägu jäi tõsiseks.
“Aga
