kuid sellest hoolimata püüdsid nad omavahel võistelda ja nii mõnigi vanem tüdruk katsus Christine’i välimust üle trumbata.
Ent see ei õnnestunud neil kuidagi, sest saleda kehaehituse ja suurepärase maitsega tütarlaps oli oma Bond Streeti rõivastes tõeline kuninganna.
Ta tõusis voodilt.
“Lähen ja ütlen Hannah’le, et ta paluks teenijatel kohvri alla tuua,” teatas ta. “Kui ma poleks nii isekas, siis oleksin selle juba ammu sinule kinkinud.”
“Ma olen ka oma riietega rahul,” ühmas Mina, “ja võib-olla ei lähe sinu omad mulle selgagi.”
“Lähevad küll, muidugi lähevad,” oli Christine optimistlik. “Olen viimase aastaga kõvasti pikkust visanud, aga sina paistad olevat niisama väike kui varem.”
Äkitselt haaras ta Mina oma kaissu.
“Sinagi tahad, et keegi su eest hoolitseks, kullake,” ütles ta. “Keegi Harry-sugune. Küllap leian sullegi šarmantse ja toreda abikaasa, kui sa pärast minu pulmi meiega liitud.”
“Minule piisab sellest,” vastas Mina, “et sina oled õnnelik. Tõtt-öelda ei tahagi ma abielluda, Christine. See oleks päris hirmus, kui ma just meeletult armunud ei ole.”
“Aga kui oled armunud, siis pole see hirmutav, vaid imeline!” rõkkas Christine.
Ta suundus ukse poole ja lisas: “Paki oma asjad, aga mina lähen ja ütlen Draakonile, et sa tuled minuga kaasa. Kindel see, et vaene Smithy oma töökohast ilma ei jää. Keegi peab ju ka peksukotiks jääma.”
Nende sõnadega sulges ta enda järel ukse ning Mina võdistas tahtmatult õlgu.
Ta teadis suurepäraselt, et preili Smithi asemel võinuks olla tema. Poleks midagi alandavamat kui teadmine, et teised tüdrukud sind haletsevad, kui sa langed õpilase staatusest tühipaljaks tööliseks, keda proua Fontwell võib käsutada ja sõimata, nagu heaks arvab.
See oleks kõige hullem, mis võiks juhtuda, otsustas ta.
Ja siis haaras teda hirm.
Kuidas ta võib teeselda, et on Christine? Kuidas ta küll Ventnori markii juurde läheb, kui pettus võib juba sinnajõudmisel ilmsiks tulla?
Ja see oleks äärmiselt ebameeldiv.
Kas tõesti võib üks mees olla nii külmavereline, et valib endale võimalikult noore ja rumala abikaasa, kes ei oska teda kõrvalehüpetes kahtlustadagi?
Kas tõesti on leedi Lydford nii kõlvatu ja riukalik, nagu Christine oli kirjeldanud?
Ta teadis, et sõbrataril on kombeks liialdada nii meeldivate kui ka ebameeldivate asjadega.
Ent Christine polnud talle kunagi valetanud, nii et miks pidanuks ta nüüd säärase loo välja mõtlema?
Minat jahmatas mõte, et tüdruk kavatseb põgeneda ja isa nõusolekuta abielluda, kuid lord Lydford oli ka hoopis teistlaadi mees.
Siis meenus Minale, et ta ei näe oma isa enam iialgi ning tema silmad täitusid pisaratega.
Ja ehkki ta oli olnud pigem ema tütar, armastas ta loomulikult ka isa – esialgu lapselikul moel ja pärastpoole neiuna, kellele isa on elu esimene tähtis mees.
Kui isa tookord välismaale sõitis, oli Minat haaranud seletamatu tunne, et on temast lõplikult ilma jäänud.
Igal ööl uinus ta pisaraist märjaks nutetud padjal, sest teda vaevas eelaimus, et isa ei tulegi tagasi.
“Papa! Papa!” oli ta nuuksunud. “Ära jäta mind maha! Palun tule tagasi!”
Leppinud paratamatusega, et isa teda ei kuule, palvetas ta õhtuti innukalt, et isaga midagi halba ei juhtuks ning et ta takistamatult koju jõuaks.
Ent tema palveid ei võetud kuulda ja nüüd olid nad mõlemad surnud – isa ja ema.
Tema ainuke elus olev lähisugulane oli onu Osbert, keda tüdruk polnud juba aastaid näinud. Pealegi oli onu alatasa isale etteheiteid teinud, et too polnud sõduriks hakanud.
Aga isa ei himustanud kelleltki elu võtta ja Mina arvates andis just õrnahingelisus talle loomade üle erilise mõjuvõimu.
Koerad ja hobused olid talle alati kuulekalt järgnenud ning üks kord õnnestus isal taltsutada metsik saarmas, kes teda usaldas ja hüüdmise peale välja ilmus.
Ent kõige suuremat tähelepanu oli ta pööranud lindudele. Ta jutustas Minale nende harjumustest, kusjuures kõige rohkem huvitasid tüdrukut väljasuremisohus liigid, mille esindajaid võis leida ainult maakera eraldatuimatest soppidest.
Ja nüüd soovis Mina juba tuhandendat korda, et ta oleks võinud isa juures olla. Võib-olla oleks tal õnnestunud surm taanduma panna.
Mööda tema põski veeresid pisarad, kui ta manas silme ette isa pärismaalastest teenrid, kes mõistsid haiguse peale vaid käsi laiutada.
“Papa! Papa!” nuuksus ta. “Kuidas ma tahaksin praegu sinu juurde tulla ja nõu küsida!”
Ta püüdis kujutleda, mida isale Christine’i plaani kohta öelda.
Üks asi oli igatahes kindel: isale ei meeldiks sugugi, et ta preili Smithi olukorda satub.
Proua Fontwell kohtles noort guvernanti halastamatu julmusega, aga isa oli julmust vihanud.
Ja enamgi veel – ta oli sageli toonitanud, et inimese vaimne alavääristamine on niisama kahjulik ja vale kui kehaline nuhtlemine.
“Inimese meel on väga tundeergas, Mina,” ütles ta kord, “ning peegeldab tema hinge ja südant. Pea meeles, et homme muutume selleks, millest mõtleme täna.”
Tookord oli Mina alles üsna noor ega mõistnud öeldu tähendust. Ent suuremaks saades oli ta taibanud, et mõtted mõjutavad inimese käitumist ja teod – nii head kui ka halvad – saavad alguse mõtetest.
Mina kuivatas pisarad ja otsustas, et kui isa oleks tema kõrval, ja kes teab – võib-olla ta oligi –, siis ta soovitaks lahendada tütrel see probleem mitte tunnete, vaid mõistuse abil.
Ta vajus viivuks mõttesse ja peaaegu nägi vaimusilmas, kuidas isa uudishimulikult ja erutatult mööda Aafrika rannajoont jalutab ning toimuvat vahvaks seikluseks peab.
“Just niisugune ongi Christine’i plaan,” leidis ta, “seiklus, millest ma… ei tohi… keelduda.”
Teine peatükk
Ventnori markii ratsutas üle aasa kodu poole ja taipas, et on teinud vea.
Varem oli ta vältinud armusuhteid naabrinaistega, sest pärast suhte lõpetamist – tema romaanid olid alati lühiajalised – oli ebamugav krahvkonna tähtsündmustel endiste armukestega silmitsi sattuda.
Kuid leedi Bartlett ei jätnud teda rahule ja et lord Bartlett viibis sageli Walesi printsi vastuvõttudel, siis jätkusid ka markii ja leedi kohtumised Londonis.
Tumedate juuste ja roheliste mandlisilmadega naine, kelle välimus tõotas eksootilisi naudinguid isegi siis, kui ta rääkis kõige labasematel ja harilikumatel teemadel,
