meie Harryga oleme putket teinud, lähed hoopis Vent Royali ja elad markii juures niikaua, kuni ma olen abiellunud.”
“Kuidas, palun? Mida see peaks… tähendama?” oli Mina keeletu.
“Saa aru,” rahustas Christine, “et nii on palju turvalisem. Pealegi vajad sa ulualust, kuni ma kellegi sulle järele saadan.”
“Kas sa tahad öelda… et ma pean… teesklema, et… olen sina?”
“See pole üldse raske,” rehmas neiu. “Ta pole mind kunagi näinud!”
“Mitte… kunagi?”
“Ei. Selle eest hoolitses kasuema! Niipalju kui see tema võimuses oli, ei lasknud ta markii lähedusse ühtki naist. Ja kui markii meile isa kodusoleku ajal külla õhtusöögile tuli, olid kõik ülejäänud naissoost külalised vanad või vähemalt inetud.”
Christine peaaegu irvitas, kui ta lausus: “Mind laseb ta markii lähedusse üksnes sellepärast, et nii on talle soodsam. Emb-kumb – kas markii leiab endale uue silmarõõmu – ilusa, ahvatleva ja kütkestava, nagu nad tal kõik on – või abiellub mõne noore ja rumala neiuga, kelle üle kasuemal mingit võimu pole.”
“Ma saan aru, kuhu sa… sihid,” soostus Mina, “aga tõepoolest, kullake… ma ei või ometi… sinu… kohale asuda. Esiteks taipab ta kohe, et ma pole… sina.”
“Kuidas nii?” vaidles Christine. “Ma ju ütlesin, et ta ei ole mind näinud, sest mind käsutati iga kord õppetuppa. Aga mul oli kombeks teda uksesilmast piiluda ja tema pöörase käitumise üle ahastada.”
Tüdruku hääl oli vihaseks muutunud.
“Nagu sa juba tead, jälgis kasuema rangelt, et ma tema puhkuseplaane kihva ei keeraks ning sokutas mulle sappa “valvuri” – muldvana pensionärist koduõpetajanna, kes oli tegelikult üsna kahjutu ja igav.”
Ta ohkas.
“Kui mul poleks lubatud aeg-ajalt Devonshire’is nõbude pool või Edinburghis ema sugulaste juures viibida, oleksin viimaks täiesti ära pööranud!”
“Oli sul nendega lõbus?”
“Jah, vägagi. Ja jumal tänatud, et kasuema seda ei teadnud, vastasel juhul oleks ta mu külaskäikudele kriipsu peale tõmmanud,” rääkis Christine. “Ta jälestab mind niisama palju kui mina teda. Ta põlgab mind kas või juba sellepärast, et isa mind nii väga armastab.”
Mina, kes uskus, et Christine võõrasema õeluse suhtes liialdab, nagu harilikult, ei lausunud sõnagi. Ent ta oli kuuldust äärmiselt rabatud.
Kuidas võib leedi Lydfordi sugune tähtis tegelane endale nii rämedat käitumist lubada? Ja ka markiist oli jäänud mulje kui ääretult ebameeldivast inimesest, kellest oleks parem eemale hoida.
Ilmselt ei jäänud Christine’ile sõbratari kõhklused märkamata, sest ta anus: “Kullakallis Mina, palun aita mind! Kui sa seda ei tee, siis on üsna tõenäoline, et mul ei tule Harryga abiellumisest midagi välja. Sa tead niisama hästi kui mina, et pikal teekonnal Rooma võib nii mõndagi juhtuda.”
“Kuidas sa võid temaga ihuüksi reisile minna?” ei taibanud Mina.
“Selles pole midagi kohatut, sest Hannah tuleb minuga kaasa,” lunis Christine. “Sa ju tead, missugune moraalijünger ja korralikkuse kehastus ta on.”
Mina purskas taltsutamatult naerma. See oli täiesti tõsi.
Hannah, tõsiusklik presbüterlane, hoidis Christine’il valvsalt silma peal. Tema juuresolekul ei saanud midagi laiduväärset juhtuda.
“Sedan’d küll, et Hannah on äärmiselt tõhus seltsidaam,” pidi Mina viimaks möönma.
“Minu arvates liigagi tõhus!” leidis Christine. “Aga talle meeldib Harry ja tuleb tunnistada, et see räägib kõvasti poisi kasuks.”
“Kui vana Harry on?”
“Kakskümmend seitse – kümme aastat minust vanem. See tähendab, et ta on vägagi suuteline minu kui oma tulevase kaasa eest hoolt kandma.”
Christine ohkas unistavalt.
“Oh, Mina, ma armastan teda kogu südamest ja olen nii-nii-nii õnnelik! Mõtlesin, et see aasta ei lõpe iialgi, sest igatsesin tema järele kohutavalt. Aga nüüd – kui onul selle vastu midagi pole – võime otsekohe abielluda. Vastasel juhul peame end peitma, kuni olen seitseteist täis.”
Nende sõnadega haaras Christine Mina käed.
“Ja see, nagu sa tead, pole sugugi ohutu. Niisiis – palun sind härdalt, Mina – luba, et aitad mind! Ma ei suudaks temast ilma jääda, sest tema ongi mu elu ja õnn.”
“Ma… kardan, et… ei saa sellega hakkama.”
“Saad küll! Selle osa mängimine õnnestub sul raudselt paremini kui minul.”
“Osa?”
“Noore ja süütu tütarlapse, kellel on varsti seitsmeteistkümnes sünnipäev.”
“Aga ma olen ju sinust aasta vanem.”
“Välimuse järgi küll ei ütleks.”
Christine kihistas naerda ja lisas: “Üks on kindel – kooliõpetajaks ei võtaks sind keegi peale Draakoni. Ja temagi ainult sellepärast, et sa oleksid odav tööjõud.”
Mina ohkas.
“Seda ma kartsingi.”
“Ausalt öeldes,” avameelitses Christine, “näed sa välja nagu neljateistkümneaastane. Kindlasti jääb see vastik markii sinuga ülimalt rahule!”
“Kahtlen, kas mul õnnestub sind usutavalt kehastada. Võib-olla on ta su fotot või portreed näinud.”
Christine puhkes naerma.
“Mind on ainult kodus pildistatud ja ma olen fotodel täielik udukogu, sest kaamera polnud korralikult fookustatud, või mis sõna see oligi, ja maalitud pole mind kunagi.”
“Isegi mu riided pole nii elegantsed kui sinu omad,” hädaldas Mina.
“Sul on õigus,” möönis Christine. “Su riided on küll väga kenad, aga markii-sugusele naisterõivaste asjatundjale ei jää märkamata, et need pole just kallid.”
Ta vakatas viivuks ja hüüatas siis: “Ma tean! Mäletad riideid, millest ma välja kasvasin ja mis mulle liiga titekad tundusid?”
“Vist… mäletan.”
“Noh, ma uuendasin eelmise aasta suve- ja jõuluvaheajal tervet garderoobi,” meenutas Christine, “ja Hannah pakkis kõik vanad asjad kohvrisse. Pidime need lihavõtete ajal koju viima, aga tõllas polnud ruumi ja nii need siia jäidki. Minu teada on riided praegugi pööningukambris.”
Viivuks tärkas Minas huvi, sest pururikas Christine kandis alati kooli kõige peenemaid ja kallimaid rõivad ning pälvis sellega kõikide tüdrukute kadeduse.
Kui Christine’i ema veel elus oli, viis ta oma silmatera parimatesse Bond
