kavatsust markiist loobuda.”
“Aga see on ju… ebaaus ja… hirmus!” karjatas Mina.
“Otse loomulikult!” soostus Christine. “Ja sellepärast ma abiellungi Harryga. Tema armastab mind tõeliselt, ja seda juba kolm aastat.”
“Abiellud… Harryga?” hüüatas Mina. “Kes see Harry on?”
“Hawkstone’i krahvi teine poeg,” vastas Christine. “Ta jutustas mulle, et armus minusse juba meie esimesel kohtumisel, kuid et olin alles viieteistkümnene, siis otsustas ta oodata, kuni olen suuremaks sirgunud.”
“Kas ta rääkis sulle oma tunnetest juba siis?” uudishimutses Mina.
Christine’i silmad lõid särama.
“Ei, aga ma teadsin, et ta mind veetlevaks peab ja kui me ükskord ratsutamise ajal kohtusime, siis armusin minagi temasse.”
“Aga sa olid ju nii noor.”
Christine muheles.
“Mõnikord näib mulle, et erinevalt sinust pole ma kunagi noor olnud. Igatahes pole ma olnud nii rumal ja süütu kui sina, Mina.”
“Minule oled sa alati väga elukogenud ja küpse mulje jätnud,” soostus Mina, “kuid arvasin, et selle põhjuseks on minu üksildane lapsepõlv. Ma olengi ju äärmiselt kogenematu.”
“Harrysse armudes sain suureks üleöö,” teatas Christine sundimatult. “Esialgu pidime oma tundeid teiste eest salajas hoidma, sest emale poleks kindlasti meeldinud, et ta mind nii tihti vaatamas käib.”
Neiu naeratas leebelt ja jätkas: “Ta polnud just eriti jutukas, kuid mingil seletamatul moel oli ta mulle väga kallis ja see muutis ta eriliseks.”
Mina teadis, et Christine oli juba kaheteistkümneselt meestele silma hakanud ja et nood olid püüdnud teda suudelda.
Christine oli saanud nõretavaid armastuskirju, kuid need, mida ta oli säilitanud, oli Mina käskinud tal puruks rebida, et proua Fontwell teada ei saaks.
Mina, kes polnud Christine’i nii tõsiselt rääkimas kuulnud, lausus peaaegu etteheitvalt: “Sa pole mulle sellest varem rääkinud.”
“Algul kartsin, et mu lootus läheb luhta,” kostis sõbratar. “Kui ema suri, siis tõmbas kasuema minu ja Harry kokkusaamistele kriipsu peale, nii et me pidime metsas kohtuma. Ja siis ta ütleski, et kavatseb mu endale naiseks võtta.”
Christine kõneles lummatult: “Just siis taipasin, et armastan teda ja et keegi teine ei suudaks minus iialgi samalaadseid tundeid äratada.”
“Aga sa oled nii noor!” protesteeris Mina.
“Ma pole esimene tütarlaps, kes seitsmeteistkümneselt mehele läheb. Pealegi tahab Harry mu sünnipäevani oodata ja alles siis isalt mu kätt paluda.”
“Mis sa arvad, kas isa nõustub?”
Christine vakatas viivuks ning sõnas pärast mõttepausi: “Harry on küll krahvi poeg, aga et ta on vanuselt teine laps, siis ma kardan, et kui mitte isa, siis vähemalt kasuema ütleb meie rikkusele viidates, et ma võiksin palju parema partii teha.”
Ta lisas põlglikult: “Ja sellepärast ma põgenengi.”
Mina kiljatas.
“Põgened?”
“Lähen Harryga Rooma, isa noorema venna juurde,” selgitas Christine. “Ta naitus ühe itaalia tüdrukuga, keda suguvõsa heaks ei kiitnud. Seetõttu olen kindel, et isa äraoleku ajal sobib tema mu eestkostjaks ning võib minule ja Harryle abiellumiseks loa anda. Ühest küljest teeks ta seda suguvõsa kiuste ja teisest küljest romantika pooldajana.”
“Kõlab tõepoolest üliromantiliselt!” õhkas Mina. “Aga kas oled ikka veendunud, et toimid õigesti?”
“Täielikult,” sõnas Christine otsusekindlalt. “Me Harryga armastame teineteist ja oleme valmis ootama mu seitsmeteistkümnenda sünnipäevani. Ent seda ma tean, et kui markii peaks mind kosima – ja seda ta teeb –, siis sunnivad isa ja kasuema mind temaga abielluma!”
“Oled sa kindel, et markii just sind tahab?”
“Muidugi!” ühmas Christine. “Hannah’ sõnutsi otsib ta endale juba pikemat aega noort, süütut ja puutumata kaasat, kes ei sekkuks tema värvikatesse armuafääridesse. Nüüd on kasuema selle töö tema eest ära teinud ja mina olen tal justkui varrukast võtta!”
Tüdruku hääl oli hirmunud, kui ta jätkas: “Nüüd siis teame mõlemad, et kui ma Vent Royali jõuan, siis olen neil pihus. Just sellepärast saatsingi täna varahommikul Harryle telegrammi ja sain temaga pärast lõunat põõsaste vahel kokku.”
“Kuidas see võimalik on?” ei jõudnud Mina ära imestada.
“Väga lihtsalt. Muide, me oleme seda varemgi teinud,” tähendas Christine. “Nagu sa tead, teeb Draakon kella kahe paiku lõunauinakut ja kohustab meidki selleks. Aga mina lipsasin külguksest välja ja peitsin end puude varju. Kui ma põõsastesse jõudsin, ootas Harry mind värava juures!”
Christine’i nägu säras õnnest, kui ta ütles: “Ta armastab mind, Mina! Ta armastab mind nii väga, et ei taha riskida minust ilmajäämisega. Niipea kui olen Londonis, põrutame Rooma.”
“Ja millal see juhtub?”
“Me lahkume homme!”
Christine põimis peopesad kokku.
“Harry on nii nutikas. Kasuema kirjutas, et isa tõld saabub neljapäeval ja tema taipas otsekohe, et meil võib tekkida raskusi Londonist ärasõitmisega, kui markii hobused mind ees ootavad.”
“Mis plaan sul siis on?” tahtis Mina teada.
“Harry saatis telegrammi “isa sekretärilt Londonist” ja teatas, et plaanid on muutunud ning tõld tuleb mulle homme järele.”
Justkui taibates, et sõbratar tema sepitsustest aru ei saa, asus Christine selgitusi jagama: “Muidugi ei kuulu see tõld isale, vaid on Harry poolt üüritud. Ma ei sõida koju Grosvenori väljakule, vaid Hawkstone’ide majja. Harry isa pole praegu Londonis, nii et sealt on lihtne järgmisel hommikul Rooma sõita.”
“Jube keeruline,” leidis Mina. “Kas sa ei karda vahele jääda?”
“Kui see peaks juhtuma, siis tähendab see nii Harryle kui ka minule suuri probleeme,” vastas Christine. “Ja et proua Fontwell võib mind ihuüksi Londonisse mitte lubada, siis tulingi sinu abi paluma. Ehk oled nõus minuga kaasa tulema?”
“Loomulikult teen ma sinu heaks…” alustas Mina, ent oli sunnitud vaikima, sest sõbratar tõi kuuldavale vaikse karjatuse.
“Mina! Mul tuli üks mõte! Suurepärane idee!” vadistas Christine. “Aga oota üks minut – las ma mõtlen veidi.”
Ta asetas näpud justkui keskendumise hõlbustamiseks meelekohtadele ja venitas: “Sa tuled minuga päriselt Londonisse, aga Draakonile ütleme, et palusin su endale saatjaks.”
Mina silmad läksid suureks, kuid ta ei lausunud sõnagi, vaid laskis teisel kõnelda.
