peaks nüüdseks olema niisugustest lapsikutest mõtetest välja kasvanud!”
“Me peame talle aega andma, ema,” tähendas Dorinda vaigistavalt.
Ent oma mõttes ta mõistis, et Lettyl ei ole ka vanemaks saades lihtsam härraste seltskonnas olla – õigupoolest pigem vastupidi.
“Kindlasti ei kavatse Letty ka tegelikult Kirbyga abiellumisest taganeda?” küsis nüüd krahv, hääles ärritusenoot.
“Sa kuulsid, mida ta ütles, papa,” vastas Dorinda.
“Noh, ta ei tohi seda teha!” ütles krahv kindlalt. “Seekord panen ma oma sõna maksma. Tüdrukud abielluvad sellega, kellega neil kästakse abielluda, ja ei mingit vastuvaidlemist.”
Ta vakatas hetkeks ja lisas:
“Hertsog rääkis alles eelmisel nädalal, et tal ei ole oma tütardega mingeid tobedaid probleeme, ja lõppude lõpuks on tal neid seitse! Ta on nad kõik rikastele aadlikele mehele pannud ja ma võin kihla vedada, et ta ei pidanud niisugust pläma kuulma!”
“Häda on selles, Hugo, et sa oled Lettyt hellitanud sellest ajast peale, kui ta veel laps oli,” väitis krahvinna süüdistavalt.
“Pagan võtku! Kuidas ma võisin teada, et ta nii ebanormaalselt käituma hakkab?” küsis krahv vihaselt.
Ta tõusis lauast, lükanud oma tooli peaaegu vihaselt tagasi.
“Jumal teab,” tormitses ta, “juba niigi on halb, et meil ei ole pärijaks poega! Aga kui sul on kaks tütart – ja mõlemad veidrad –, siis on seda rohkem, kui ükskõik milline mees taluda suudaks!”
“Tõepoolest, Hugo!” noomis krahvinna. “Kuidas sa võid vaesest Dorindast nii halvasti rääkida?”
Krahvi pilk sööstis hetkeks oma vanema tütre poole, aga enne kui ta midagi öelda jõudis, lausus Dorinda:
“Sellest pole midagi, papa, ma saan täiesti aru. Sa võlgned mister Kirbyle raha, eks ole? Seepärast peab Letty temaga abielluma!”
“Hugo!” hüüatas krahvinna. “On see tõsi?”
Krahv sammus üle toa kamina juurde, kus halutuli heleda leegiga lõõmas.
“Noh, tegelikult, mu armas…” alustas ta.
“Kuidas sa võisid?” katkestas teda krahvinna. “Muutuda tema võlglaseks veel enne, kui Lettyl on sõrmus sõrmes! See on liiga alandav!”
“Noh, mul oli ajanappus,” vastas krahv, “ja kuna ta oli võtnud kuus mu parimat hobust, pidin ma veidi raha hankima.”
“Mis sellest rahast sai, mida ta sulle hobuste eest maksis?” nõudis krahvinna.
“Pead sa veel küsima?” tähendas krahv kibestunult. “Võla sissenõudjad, pagan neid võtaks, olid värava taga, nagu sa oleksid pidanud isegi teadma, kui sa oleksid kunagi kuulanud, mida ma sulle rääkisin. Mul oli valida, kas lasta end luudeni paljaks koorida ja majast loobuda või püüda Kirbyt liigutada.”
Krahvinna surus huuled kokku.
Hoolimata tema kahtlemata heast välimusest, paistis ta alati külma ja kinnisena. Nüüd tundus ta peaaegu hirmuäratavana, kui ta karmilt küsis:
“Kui palju sa temalt laenasid usus, et sinu väimehena ei hakka ta raha tagasimaksmist nõudma?”
Järgnes tiine vaikus, enne kui krahv vastas:
“Kui tahad tõtt teada, siis kümme tuhat naelsterlingit!”
Krahvinnalt kostis õudusehüüatus. Siis läks ta ainsagi sõnata toast välja.
Dorinda vaatas isa poole.
“Palun andeks, papa. Ma poleks pidanud seda ütlema.”
“Mul ei jäänud midagi muud üle, Dorinda,” väitis krahv. “Võlad olid kuhjunud taevani ja Kirby andis mulle rõõmuga raha vastutasuks lubaduse eest, et Letty temaga abiellub.”
Dorindalt pääses kerge ohe.
“Kui Letty nüüd keeldub, papa, pead sa talle raha tagasi andma.”
“Kuid sa tead sama hästi kui mina, et ma ei saa seda teha. Sa oled arveid näinud. Need ei ole sulle mingiks saladuseks.”
“Jah, ma tean, papa, ja olen sinuga täiesti nõus, et sa poleks kusagilt kümmet tuhandet naela saanud, kui sa poleks maja ja seda, mis perekonna maalidest veel alles on jäänud, maha müünud.”
“Ma kahtlen, kas isegi need oleksid kümme tuhat naela sisse toonud,” tähendas krahv masendatult.
“Kindlasti on sul õigus,” möönis Dorinda ohates.
Krahv sammus kamina juurest akna alla ja jäi ainiti vaatama lumest valget aeda.
“Ma mõtlesin, et kui Lettice on abielus,” lausus ta, “oleks Kirbyle lihtne ettepanekut teha, et ma ostan talle hobuseid ja saadan laevaga Singapuri – või mida tahes, mis teda huvitab. Ta on piisavalt rikas, et võimaldada mulle väikest vaheltkasu, mida ma niisuguste tehingutega võiksin teenida, ja see tähendaks mulle väga palju.”
“Ma tean, papa,” sõnas Dorinda. “Seega tuleb meil Lettyt kuidagi veenda temaga abielluma. Ma ei tahtnud ema ees midagi öelda, aga Letty on mulle ikka ja jälle rääkinud, et ta pigem sureb, kui talub mehe puudutust, olgu ta kes tahes.”
“Püha jumal!” hüüatas krahv. “Ma oleksin pidanud tolle sea maha lööma, kes teda suudles!”
“Kui me teineteise vastu ausad oleme,” tähendas Dorinda, “siis teame mõlemad, et kui see poleks olnud too mees, oleks võinud olla keegi teine. Letty ei ole nagu teised tütarlapsed.”
“Kuid ta on ilus, Dorinda. Kõige ilusam olevus, keda ette võib kujutada. Kindlasti peavad tal ju olema ka mõned normaalsed tunded? Naised tahavad olla armastatud. Nad tahavad olla abielus.”
“Mitte kõik naised.”
“Lettyle hakkab see meeldima, kui ta mõttega harjub,” ütles krahv, otsekui püüdes iseennast veenda. “Kõik, mida sa pead tegema, Dorinda, on teda veenda, et Kirby on temaga lahke ja õrn, ja Kirbyle tuleb öelda, et ta oleks niisugune.”
Ta pidas lühikese pausi ja jätkas:
“Ma kujutlesin loomulikult, et Kirby tuleb siia. Ma kavatsesin temaga ise neil teemadel rääkida.”
“Miks sa koos Lettyga Singapuri ei lähe, papa?” küsis Dorinda.
“Kahel väga heal põhjusel,” vastas krahv. “Üks on see, et Kirby ei ole mulle sõiduraha saatnud, ja teine see, et järgmisel kuul algavad võidusõidud ja ma pean kevadvõistlusteks siin olema, nagu sa hästi tead.”
“Jah, muidugi,” möönis Dorinda, “ning ema saatmisest poleks mingit kasu. Tal ei ole Lettyga kannatust ja see ei mõju hästi.”
“Pean tunnistama, et Letty suudab isegi pühaku kannatuse proovile panna,” lausus krahv. “Ainult sina suudad temaga mida tahes teha, Dorinda.”
“Niisiis
