nädalatel hakkas Dorinda uskuma, et see on tõsi.
Tal tuli nii paljude asjade eest enne lahkumist hoolitseda. Mõnikord heitis ta voodisse, tundes end liialt väsinuna, et üldse midagi mõelda.
Ta ei pidanud üksnes Lettyt võimalikult rahulikuna hoidma, vaid tal tuli osta ka rõivaid ning anda majakondsetele üle kõik tööd, mida Dorinda seni enesestmõistetavalt oli teinud.
Need tuli nüüd välja jagada teenijaskonnale, kes pani lisatöö andmist pahaks või kartis vastutust.
See oli Dorinda, kes planeeris kõik kuni viimase üksikasjani.
“Ma võtan endale nimeks miss Hyde,” teatas ta isale, “ja kuna ma pean seltsidaam olema, siis oleks parem, kui ma näeksin välja veidi vanemana, kui olen tegelikult – kuigi keegi ei vaata mind niikuinii!”
Isa ei vaielnud talle vastu ja Dorinda jätkas:
“Ma olen endale mõned uued kleidid tellinud ja sul tuleb nende eest maksta. Need ei ole väga kallid ja kõik on hallides toonides – pehmed tuvihallid, aga sellegipoolest hallid. Ma ei taha, et mind märgataks, kuid Letty rõivad peavad olema kõik ilusates rõõmsates värvides, mis talle nii hästi sobivad.”
“Muretse, mida vaid soovid, Dorinda,” lubas krahv. “Tegelikult ei tarvitse sa tunda, et pead väga kokkuhoidlik olema, sest Kirby saatis mulle tšeki kulude katteks. Ta oli piletite eest juba maksnud, nii et kulutamiseks jäi küllalt.”
“Oh, papa, ja sa ei kavatsenud selle kohta sõnagi öelda!” hüüdis Dorinda etteheitvalt.
Krahv nägi välja veidi häbistatuna.
“Fakt on see, et ma ei tahtnud su emale sellest teada anda,” tunnistas ta. “Ta laidab niigi, kui ma kelleltki raha laenan, ja nüüd, mil ta mõistab, kui sügavalt ma Kirby ees võlglane olen, ei julgenud ma tunnistada, et olen temalt veel rohkem raha vastu võtnud.”
“Parem ema mitte muretsema panna,” möönis Dorinda ja isa pani käe tema õlale.
“Sa oled hea tüdruk, Dorinda, ja kaugelt arukam, kui ükskõik milline poeg võiks olla. Kahju, et…”
Ta jättis lause lõpetamata ning Dorinda teadis, et isa tundis pidevalt pettumust oma abielust, mis oli talle andnud ainult kaks tütart, seejuures mitte eriti rahuldustpakkuvaid pealegi.
Sel õhtul silmitses Dorinda end oma magamistoa peeglist ning pööras siis pilgu kõrvale koledatelt armidelt ülahuulel ja otsmikul.
“Kui ma oleksin vaid ilus nagu Letty,” mõtles ta. “Oleksin võinud abielluda kellegagi, kes papat aitaks, ning papa oleks olnud nii uhke ja elevil, kui ma võiksin saada markiisiks või hertsoginnaks!”
Seejärel mõtles ta Maximus Kirbyle ja tundis kerget värinat, mis teda läbistas.
Ta oli Kirbyt teise korruse aknast jälginud, kui mees saabus, et nende juures peatuda.
Kirby astus välja faetonist, milles isa oli ta Londonist kohale sõidutanud, ja Dorinda mõtles, et ta ei ole veel kunagi kütkestavama välimusega meest näinud.
Tol hetkel polnud ta võimeline täheldama tema näo iga detaili, ent miski ta laiades õlgades, silinderkübara nurgas ja peahoiakus tekitas Dorindas ometi mõtte, et Maximus Kirby paistaks teiste meeste hulgas silma, olgu nad kus tahes.
Ta oli jooksnud akna juurest trepiotsale, et meest näha, kui ta halli tuleb.
Maha kükitanud, oli Dorinda trepikäsipuu võrede vahelt alla piilunud, nagu ta lapsena nii tihti oli teinud, ning kui Kirby eesuksest sisse astus, oli ta näinud tema nägu tervenisti ja teadnud otsekohe, et ta südamega on midagi kummalist juhtunud.
Ta polnud iial kujutlenud, et üks mees võib nii kütkestavalt huvitavana välja näha.
Kirby näojooned polnud mingil juhul klassikalised: tema silmade jultunud pilk, huulte kõverdumine muigeks ja lõua kandilisus andsid talle välimuse, mida tema – Dorinda teadis seda kindlalt – ja võib-olla ka ükski teine naine kunagi unustada ei suuda.
Maximus Kirby oli Alderburne Parki jäänud kaheks ööks, ent polnud selle aja jooksul Dorindat kordagi kohanud.
Tal ei olnud aimugi, et Dorinda teda jälgis.
Banketisaalis asus menestrelide galerii ja Dorinda oli isa külalist jälginud läbi ohtrate nikerduste, mis olid ammustel päevadel mõeldud menestrele varjama einestajate pilgu eest.
Ta oli näinud, kuidas mees trepist üles läks – näinud, kuidas ta alla tuli. Ta oli seisnud akende juures, kui isa külalisele maja väljastpoolt näitas ja teda tallide juurde viis.
Ta oli kuulanud poikvel ukse taga, kui Kirbyt Lettyle tutvustati ja kui mees talle Singapurist kaasa toodud rõõmsalt sidistavad väikesed papagoid kinkis.
Dorinda oli kuulnud mehe sügavat häält ning selle toonid näisid tema sisemuses vastu vibreerivat. Ta oli kuulnud oma isa võlutud häält, kui ta Mr Kirby äraolekul mehest rääkis, ja teadis, et isegi ema külmas hääles näis pesitsevat uus soojus.
Täiesti arusaadavalt ei ilmunud Dorinda kunagi nähtavale, kui majas oli külalisi.
Maximus Kirby külaskäigu teisel õhtul oli Dorinda kaua oma peegli ees istunud, mõtiskledes, kuidas ta saaks neid märke oma näol varjata ja kas või kord alla õhtulauda minna.
Tema isa oli kutsunud õhtusöögile palju naaberaadlikke. Nad kõik olid kutse vastu võtnud, täis indu kohtuda mehega, kes oli Londonis päris suurt elevust tekitanud, nagu Dorinda mõistis.
“Praegu räägivad kõik mister Kirbyst,” kuulis Dorinda Iirimaa asevalitseja naist ütlevat. “Olen kuulnud, et kuninganna on teda Windsori lossi kutsunud. Ta soovib isiklikult kuulda imedest, mida ta Singapuris korda on saatnud.”
“Millised need on?” küsis krahv huviga.
“Peate laskma mu abikaasal jutustada, kuidas mister Kirby on sadamat laiendanud, uusi hooneid püstitanud ja teinud tosinaid teisi asju, mida ma praegu ei suuda meenutada!” oli hertsoginna vastanud.
“Ma tahan sellest kuulda,” oli Dorinda endale kinnitanud.
Aga siis, kui tema peegelpilt talle vastu vaatas, oli ta näinud, et ta laugudele silmanurkades olid tekkinud uued soomusjad moodustised.
See oli tingitud asjaolust, et ta oli eelmisel nädalal jahil käinud. Jahilkäik oli ainuke lõbu, mida ta endale väljaspool maja lubas.
Isegi sel juhul ei läinud ta välja suurjahi päevadel, kui jahilisi oli palju, eelistades puhkepäevi, kui väljas oli vähem inimesi.
Kuna Dorinda oli erakordselt hea ratsutaja, oli tal lihtne püsida teiste naiste ees, kes omavahel lobisedes ratsutasid, ning mõnikord jäi ta ainukeseks saaklooma jälitajaks päeva lõpul, kui kõik teised olid kas jäljed kaotanud või koju läinud.
Külm tuul, õhus valitsev jäisus ja piitsutav vihm olid nõudnud oma lõivu. Tema ekseem, sest nii nimetasid arstid ta nahahäda, halvenes kõrvalekaldumatult pärast rasket jahipäeva.
“Asi on seda väärt!” kinnitas Dorinda endale isegi siis, kui ta nahaärrituse tõttu öösiti magada ei saanud.
Ent nüüd, kuna ta ihaldas nii väga
