nii, nagu näeb praegu? Sõnulseletamatu piin oleks teada, et Maximus Kirby silmitseb teda vastumeelsuse, kui mitte lausa vastikusega, ning pöörab siis pilgu kõrvale nagu kõik teised, tundes piinlikkust sellest, mida nägi.
Dorinda jälgis Kirby lahkumist järgmisel hommikul ning selleks ajaks teadsid kõik majakondsed, et ta oli Letty kätt palunud ja krahv oli nõustunud, et nad võivad abielluda aasta pärast, kui Letty saab kaheksateistkümneseks.
“See on olnud väga õnnelik visiit,” oli Dorinda kuulnud Maximus Kirbyt tema isale hallis ütlevat.
“Me nautisime teie külaskäiku väga, Kirby,” oli krahv vastanud. “Soovin ainult, et oleksite saanud jääda kauemaks.”
“Seda soovin minagi,” sõnas Maximus Kirby, “kuid mul tuleb homme Windsorisse minna ja ülehomme alustan tagasiteed Singapuri.”
“Kindlasti on teil heameel päikesepaistesse tagasi jõuda,” märkis krahv südamlikult.
“Tegelikult on see tagasi tööle,” oli Maximus Kirby teda parandanud. “Tulin Inglismaale põhiliselt selleks, et osta uusi masinaid, uut varustust ja leida uusi peatöövõtjaid plaanidele, mida ma linna ja sadama arenguks ning džungli tagasivõitmiseks olen koostanud. Sellest kõigest on huvitatud ka Tema Majesteet.”
“Kuulsin, et olete korda saatnud imesid,” tähendas krahv, “ning et teid nimetatakse Singapuri kroonimata kuningaks!”
Maximus Kirby heitis pilkavas jahmatuses käed õhku.
“Tema Majesteet satuks niisugusest mõttest suisa õudusse! Ei, ma ei ole midagi muud kui Britannia alandlik teener ning tegelikult viin ellu üksnes plaani, mis pärineb Sir Thomas Rafflesilt. Just temale võlgneb Inglismaa Singapuri valdamise.”
“Ta oli suurmees,” märkis krahv.
“Isegi väga suur selles maailmajaos, kust mina tulen,” nõustus Maximus Kirby. “Loodan, et ühel päeval tulete mulle külla ja näete oma silmaga, mida ta ise suurel määral on loonud.”
“Loodan seda kunagi tõesti teha,” kostis krahv.
Järgnes hetk vaikust ning Maximus Kirby ütles:
“Ma kirjutan teile korraldustest abiellumise suhtes. Tahan kõigepealt lõpetada maja, mida ma praegu ehitan. Olen kindel, et leedi Lettice’ile see meeldib.”
“Kahtlemata meeldib,” kinnitas krahv rutakalt.
“Nägemiseni ja tänan teid veel kord,” sõnas Maximus Kirby.
Kaks meest surusid teineteisel kätt ja Mr Kirby läks trepist alla, kus faeton teda juba ootas.
Dorinda jälgis, kuidas ta hallist lahkus, ning jooksis siis kiiresti üles magamistuppa, mille aknad avanesid majaesisele.
Kirby oli juba faetoni kõrgele istmele roninud ja kutsarile nähtavasti öelnud, et ta juhib ise, sest ohjad olid tema käes.
Ta hoidis ohje ja piitsa täpselt niisuguse nurga all, mida kõik asjatundjad, kes ise oma hobuseid juhtisid, õigeks pidasid.
Ilm oli külm ja ta kandis kapuutsiga reisimantlit, kübar asetses poolviltu tema tumedatel juustel. Ta nägi välja majesteetlik – oivaline ja käskiv mehekuju, kes ootas kahtlemata imetlust kõikjal, kuhu ta läks.
Ent ometi oli siin midagi veel rohkemat, ütles Dorinda endale.
Temas pulbitses jõud, vastupandamatu vitaalsus, miski, mida Dorinda oli tunnetanud esimesest hetkest, mil mees majja oli ilmunud. Nüüd, mõtles ta ahastavalt, läheb ta ära ning Dorinda ei näe teda enam kunagi.
Ometi oli ta unustamatu.
Tundus, otsekui oleks neid külastanud mõne teise maailma asukas, ning see, ütles Dorinda endale, oligi tõsi.
Kirby ei olnud osa Inglismaast. Ta oli külaline universumi teisest küljest ja võib-olla oli neil tegelikkuses väga vähe ühist.
Krahv seisis Dorindast allpool trepil, et külalisele hüvastijätuks lehvitada. Maximus Kirby kergitas oma silindrit.
Dorinda nägi, et ta naeratas.
Tal oli tunne, et see naeratus kuulub mehele, kes on saanud täpselt seda, mida on tahtnud.
Tema huultel püsis võidukas muie ja silmades helk, mis ütles Dorindale, et ta on väga rahul.
“Huvitav, mis talle nii suurt heameelt on teinud?” küsis ta endalt ja teadis vastust.
Maximus Kirby oli Alderburne Parki tulnud endale naist otsima ja täpselt seda oli ta ka saavutanud!
Teine peatükk
Dorinda hakkas oma kajutis Osaka pardal asju lahti pakkima.
See oli üks uuemaid P&O laevu, mis teenindas Kaug-Ida piirkonda, ning Dorinda oli meeldivalt üllatatud mugavatest ja luksuslikest kajutitest, mis talle ja Lettyle olid määratud.
Nende valduses oli kaks suurt magamiskajutit ja luksuslik salong, kus seisis mitu suurt lillekorvi kallite lilledega, saadetud Lettyle komplimentidega Maximus Kirbylt.
Neid oli pardal vastu võetud muljetavaldava aupaklikkusega, peaaegu seesuguselt, mõtles Dorinda endamisi, nagu kuuluksid nad kuninglikku perekonda.
Kui hiinlannast toatüdruk kohale ilmus ja sügavalt kummardas, oli võimatu mitte mõista, kui mugavalt ja erakordselt õnnelikena võivad nad end tunda.
Ent Letty oli juba nädalaid olnud pahuras ja õnnetus meeleolus.
Ta oli ikka ja jälle kinnitanud, et ta ei taha Singapuri minna, et ta ei taha abielluda ning soovib üksnes seda, et saaks koju vanemate juurde jääda.
Krahv oli sellest nii tüdinud, et tavatses majast varahommikul lahkuda ja alles hilisõhtul tagasi tulla, sageli pärast õhtusööki.
Krahvinna sulges end omaenese elutuppa ja kuulutas, et ta on saanud nii tugeva peavalu, et ei suuda enam Letty kaeblemist taluda. Nagu tavaliselt, jäeti kõik Dorinda hooleks.
Letty polnud tundnud mingit huvi ilusate rõivaste vastu, mis tema veimevakka oli ostetud. Tegelikult keeldus ta poole ajast oma kleite isegi proovimast ning Dorinda pidi neid tema eest selga passitama.
Mõlemad tütarlapsed olid samasuguse kehaehitusega, kuigi Dorinda oli tavaliselt oma õest veidi saledam. Ent Letty oli närvitsemise, kaeblemise ja toidust keeldumise tõttu kaalust maha võtnud.
Õmblejad proovisid rõivaid Dorindale selga ning hoidsid teda tundide kaupa seismas, samal ajal kui ta ärevalt mõtles kõigist teistest tähtsatest asjadest, mida ta tegema pidi.
Krahv ja krahvinna viisid oma tütred Londonisse ja jäid sinna kümneks päevaks, nii et Letty oleks rõivastatud kõige viimase moe kohaselt.
Need rõivad olid õigupoolest nii lummavad ja nii ilmselgelt kallid, et krahvinna küsis kahtlustavalt, kuidas on võimalik nende eest maksta, aga ei krahv ega Dorinda valgustanud teda selles küsimuses.
Lettyga oli Londonis veelgi raskem kui tavaliselt, sest ta hakkas kohe nutma, kui isa püüdis temaga pulmadest rääkida, ning ei vastanud sõnagi, kui sõbrad talle õnne soovisid.
“Kui
