paistis härra Donington tõepoolest hämmingus olevat.
“Olin täiesti kindel, et Tema Majesteet kuninganna on teile sellest rääkinud.”
“Mul on… neist sündmustest… üsna udune ettekujutus,” kostis Xenia.
“Riigis toimuvad üliõpilaste ja tööliste väljaastumised, ning üle kõige on kasvanud rahutused rahvuslikul pinnal.”
Ta kõhkles natuke, enne kui lisas avameelselt:
“Kui sellised meeleolud kontrolli alt pääsevad, võivad need monarhiat ohustada.”
“Nii et teie arvates tuleks siis kuningal troonist loobuda?”
“Seda ma küll esialgu ette ei näe, aga kui siiski niisugune katastroof peaks juhtuma, tooks see Suurbritanniale häda ja viletsust ning ühtlasi hirmsat segadust,” ütles härra Donington kiiresti.
Ta vaatas Xeniale otsa ja lisas siis:
“Sellepärast, teie kuninglik kõrgus, tuleb püüda igasuguseid rahvuslikke katastroofe ära hoida.”
“Ma mõistan seda ja tänan teid väga, härra Donington, et olite minuga nii avameelne,” lausus Xenia vaikselt.
“Kui ma ütlesingi midagi niisugust, mis teid ärritas, siis andke mulle andeks.”
“Ma tahtsin teie käest tõde kuulda ja ma olen rõõmus, et olite nii avameelne.”
“Olete väga armuline,” kummardas härra Donington.
Kuuldu üle järele mõeldes jõudis Xenia järeldusele, et küllap oleks kuningas vägagi nördinud, kui ta peaks troonist ilma jääma, ning iseseisvuse kaotus oleks Lutheniale suur löök.
Ema oli Xeniale palju kordi rääkinud eelmisest kuningast, kes oli olnud tema vanaisa sõber. Ta oli öelnud, et kõikidest väikestest Balkani riikidest on Luthenia kõige ilusam.
“Seal on kõrged lumega kaetud mäetipud,” oli ema rääkinud, “viljakates orgudes voolavad hõbedased jõed ja õnnelikud inimesed naeratavad.”
Xenia teadis, et see mõjus kontrastina Serbiale, mis emale polnud meeldinud, ning muidugi Bosniale, kus ta oli näinud vaid pahuraid inimesi ja kus toit polnud söödav.
Nüüd soovis Xenia, et ta Lutheniast rohkem teaks. Oma lühikese seal viibimise aja jooksul kavatses ta riigi kohta välja uurida kõik, mis võimalik, ning jõuda selgusele, mis seal valesti on, ja Johannat hoiatada.
Kui nad Viinis peatusid, oleks Xenia väga tahtnud näha kaunist keisrinnat, keda kõik imetlesid, ent kelle kohta räägiti, et ta veedab üksluiseid päevi kirbes Habsburgide palees, kus teda türanniseerib hirmuäratav ämm.
Keisrinnale mõeldes meenus Xeniale, et ta polnud midagi pärinud kuningas Istváni vanemate kohta.
Kohe esimesel võimalusel tegigi ta kuninga emast juttu.
“Rääkige mulle, madam, kuningas Istváni emast,” ütles ta seltsidaamile.
“Oh, ma soovin, et oleksite teda tundnud, teie kuninglik kõrgus,” vastas madam Gyula. “Ta oli väga armastusväärne ja kütkestav inimene.”
Sellest lausest taipas Xenia, et see naine oli surnud ja kuningal polnud ei vendi ega õdesid, nii et ta oli kuningliku perekonna ainus laps.
“See kõik on väga kurb ja kogu riik loodab, et kuningas saab endale tulevikus suure perekonna,” sõnas madam Gyula.
Ta oli kõik välja öelnud pikemalt mõtlemata ja vaatas nüüd Xeniale otsa, et näha kas ta teda ei pahandanud.
“Tean omast käest, et ainus laps olla tähendab tunda end üsna üksildasena,” lausus Xenia vanema naise rahustamiseks.
“Muidugi, teie kuninglik kõrgus, kuid Luthenias te olete õnnelik, kõik tahavad teid lõbustada ja teile meele järele olla, et tunneksite end nagu kodus.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
