style="font-size:15px;"> “Ma jään siia ootama, kuni sa vaateväljalt kaod.”
“Ma ei… ma ei suuda seda teha!”
Johanna suudles teda veel kord kiiresti põsele ja avas sõnagi lausumata ukse.
Ta jäi ukse taha seisma ja Xenial ei jäänud üle muud, kui ooteruumi astuda.
Seal ootas teda keskealine mureliku näoga mees.
“Palun vabandust, et ma nii kaua ära olin, kuid mul on teile halbu uudiseid, teie kuninglik kõrgus,” ütles ta.
Xenia ei usaldanud oma häält. Ta vaatas mehele ainult küsivalt otsa.
“Kardan, et mõlemad, nii paruness von Absicht kui ka teie kammerneitsi on liiga raskesti vigastatud, et reisi jätkata. Nad viidi kiirabiautoga Doveri haiglasse, kuhu nad arstide arvates peavad jääma vähemalt kaheks või kolmeks nädalaks.”
“Seda on väga kurb kuulda.”
Xenia oli üllatunud, et suutis selgelt rääkida ega kokutanud, ning mõtles, et Johanna oleks võib-olla tema üle uhkegi.
“Aga ma leidsin üles madam Gyula,” jätkas härra Donington. “Ta on pisut vapustatud ja ootab teie kuninglikku kõrgust väljas tõllas.”
“Kas me sõidame tõllaga?” küsis Xenia.
“Siit on Doverisse ainult kolmveerandtunni tee ning ma arvasin, et madamil oleks ehk meeldivam kohe edasi sõita, kui siin järgmist rongi oodata.”
“Loomulikult,” nõustus Xenia.
“Nii et hakkame minema?”
“J… jah.”
Ta kõndis üle toa ning mõtles, kas Johanna oleks tema osatäitmise heaks kiitnud.
“See on hullumeelsus! Jaburus! Sellest tuleb palju sekeldusi!” kinnitas ta endale.
Siis aga mõtles ta, et juhtugu, mis juhtub, on see ikkagi parem kui lõputult proua Berkeley näägutamist ja süüdistusi kuulata.
Ja veel enam – see oli seiklus – pöörane ja põnev seiklus, mida ta kõige vähem oodata oli osanud!
2
Viinile lähenedes haaras Xeniat kabuhirm, sest tal polnud aimugi, mis teda ees ootab.
Siiani oli kõik läinud libedasti, kuid vähemalt sada korda päevas mõtles ta sellele, et inimesed, kellega ta lävib, võivad aru saada, et ta pole see, kellena esineb.
Nad loomulikult mõistsid, et ta on pärast rongiõnnetust rööpast väljas, segaduses ja pisut hajameelne.
Sellest alates, kui ta eraldi kajutis, kahe erariides politseiniku kaitse all La Manche’i väina ületas, tunnetas ta, et liisk on langenud ja tagasiteed enam pole.
Võib-olla oli see isegi õnn, et madam Gyula oli halvemas seisundis kui ta ise. Too üle neljakümnene naine oli juhtunust mitte ainult šokis, vaid käitus suisa vastuoluliselt.
Ikka ja jälle kahetses ta seda, et oli nõustunud printsessi teel Lutheniasse saatma.
“Kuningas oleks pidanud leidma kellegi noorema, aga Tema Majesteet mõistagi usaldab mind ja ma ei kujuta ette, mida ta ütleb, kui kuuleb, mis teie kuningliku kõrgusega juhtus.”
“Vaevalt ta teid rongiõnnetuses süüdistab,” lausus Xenia lohutavalt.
“Kuningas István on väga hõivatud, nagu teie kuninglik kõrgus teab. Ta loodab, et kõik täidavad tema käske enesestmõistetavalt.”
Madam Gyula oli mitu korda vihjanud sellele, et kuningale meeldib käskida, millest Xenia järeldas, et peab püüdma olla niisama suurejooneline ja autoritaarne nagu Johanna isa.
Ema oli talle rääkinud, et suurvürst Frederich on autokraat ja omamoodi isegi türann.
“Temaga oleksin ma kindlasti olnud väga õnnetu,” oli ema öelnud. “Mulle meeldivad soojad ja armastavad inimesed, nagu sinu isa, kuigi olen mõnikord mõelnud, et ta võinuks rahaasjus natukene praktilisem olla.”
Xeniale oli see tulnud nagu välk selgest taevast, kui ta pärast isa ja ema surma avastas, et nad polnud mitte ainult võlgades, vaid olid kõik need aastad Little Coombe’is piskuga läbi ajanud.
Xenia isa oli pärit sõjaväelase perekonnast ja vanaisa, kindralmajor Sir Alexander Sandon, oli talle isa surma järel kirjutanud jäiga kirja, milles ütles, et ta ei andestanud oma pojale seda, et too rügemendist lahkus.
Kindrali kiri oli rangelt asjakohane ja Xenia luges sealt veel järgmist:
Mul pole võimalik tulla lõunasse Sinu isa matustele ning tema kaks venda on rügemendiga Indias. Loomulikult Sa tead, et Sinu isa sai minu käest viimase viieteistkümne aasta jooksul kindla rahasumma. Kuna ma kujutlen, et Sinugi elujärg on vilets, saadan ma edaspidi Sulle poole sellest summast, mis sai mu poeg. Raha maksab Sulle igas kvartalis välja minu advokaat.
Kirjas polnud vähimatki vihjet sellele, et ta tahaks Xeniat näha, ning kuigi see Xeniat eriti ei üllatanud, oli siiski haavav mõelda, et vanaisa ikka veel paneb pahaks seda, et Xenia ema oli rikkunud ta poja sõjaväelise karjääri.
Rahasumma, mille Xenia pidi igal aastal saama, oli natuke alla 100 naela, mis tähendas seda, et isa ja ema olid saanud 200 naela.
Sellest piisas, et nad ei surnud nälga, kuid nüüd sai Xenia aru, miks nad olid elanud Little Coombe’is nii kokkuhoidlikult ja vaikselt kui võimalik.
Xenia arvas, et pärast maja müüki jääb tal ehk natuke raha üle, kuna ta teadis, et see oli ostetud ema juveelide eest, mis ta Sloviast põgenedes kaasa oli toonud.
Kuid maja oli hüpoteegi all ning selleks ajaks, kui see sai kinni makstud ning Xenia oli vastumeelselt ka mööbli maha müünud, oli tal pangas sedavõrd vähe raha, et tal hakkas tuleviku ees hirm.
“Ma pean mingi töö leidma,” ütles ta endale ja kui proua Berkeley tegi talle ettepaneku reisikaaslaseks tulla, oli tal selge, et teist valikut pole.
“Mis iganes edaspidi juhtuks,” mõtles ta nüüd, “on mul Johanna antud kakssada naela ja mälestused, mida mul muidu poleks olnud.”
Samal ajal tundis ta hirmu.
Üks asi oli endale kinnitada, et ta on Johannaga nii sarnane, et kellelgi ei teki vähimatki kahtlust, kuid unustada ei tohtinud, et seni olid teda ümbritsenud inimesed, kes tema nõbu eriti hästi ei tundnud.
Härra Somerset Donington ja madam Gyula olid Johannaga esimest korda kohtunud sel päeval, kui nad Londonist lahkusid. Xenia aga teadis, et kui nad Viini jõuavad, antakse ta Luthenia riigimeeste hoole alla, sest edasi pidid nad sõitma kuninga erarongiga.
Üpris põnev oli avastada, et reisiks Calais’st Pariisi oli talle reserveeritud terve vagun.
Xenia oleks väga tahtnud paluda, et ta saaks pisutki vaadata linna, millest ta oli nii palju kuulnud, ja tundis pettumust, kui kuulis, et aega on just parajasti nii palju, et jõuda öisele rongile, mis sõitis otse läbi Euroopa ning kust tema pidi maha minema Viinis.
Härra
