mõni üritus või midagi niisugust, kus ma peaksin tingimata kohal olema, kuid see pole üldse tähtis.”
“Aga… kuningas… sinu peigmees… saab aru, et mina pole… sina.”
“Kui tema senist käitumist silmas pidada, siis ei pööra ta sulle eriti palju tähelepanu,” ütles Johanna kibestunult.
“Miks mitte? Ma ei saa aru.”
“Ma räägin sulle, kuni riideid vahetame. Tule, tule lähme kiiresti pakihoiuruumi, sa pead endale minu kleidi selga panema ja mina panen sinu oma.”
“Me ei saa… ma mõtlen… see on võimatu!” püüdis Xenia vastu vaielda.
Kuid juba oli Johanna tal käest kinni võtnud ja sikutas teda üle väikese toa, haarates teise käega kaasa Xenia kübara.
Ta keeras pakihoiuruumi ukse lukku ja lausus:
“Võta nüüd ruttu riided seljast.”
“Sa oled hull!” protestis Xenia. “Mul tarvitseb vaid suu lahti teha, kui inimesed taipavad, et juhtunud on midagi imelikku.”
“Luthenias pole keegi sinust midagi kuulnud,” ütles Johanna. “Sa ju oskad slovia keelt.”
See oli pigem fakti konstateerimine kui küsimus.
“Jah, loomulikult!” vastas Xenia. “Ema õpetas mulle kõiki keeli, mida ise oskas. Juhtumisi on luthenia keel peaaegu sama mis slovia keel.”
“Siis pole sul küll põhjust muretseda, eks ole?” märkis Johanna. “Pead vaid iga nende ütlemise peale naeratama ja ennast hästi tundma. Pärast ma otsin su üles ja sa võid Inglismaale tagasi minna.”
Ta jäi hetkeks vait, siis jätkas:
“Loomulikult ma maksan sulle. Ma maksan selle eest, mida sa minu heaks teed. Las ma mõtlen natuke – Inglise rahas annan ma sulle sada… ei kakssada naela.”
“Kakssada naela?” ahmis Xenia õhku.
Nii palju ei teeniks ta proua Berkeley juures mitme aasta jooksulgi.
“Sa saad kakssada naela igasuguste raskusteta kätte,” rääkis Johanna, “ja pealegi, kui sa tõepoolest hätta satud, aitab Robert – lord Gratton – sind igal juhul. Ta on tänulik, et võime mõnda aega koos olla, nagu kavatsesime.”
“Kuidas te kohtusite?” uudishimutses Xenia.
Johanna naeratas. Selles naeratuses oli midagi üleloomulikku, sest Xeniale näis, nagu oleks naeratuseks kõverdunud tema enda huuled.
“Robert saadeti Briti saatkonda Sloviasse. Me kohtusime ja armusime ülepeakaela. Just nii see juhtuski.”
“Aga ära sa temaga siiski ei jookseks?”
“Robert tahab mind küll, ta on valmis loobuma isegi oma diplomaatilisest karjäärist. Aga kuidas ma suudaksin keelduda kuningannaks saamast? Pealegi, ma arvan, et isa lööks mu lihtsalt maha.”
“Minu ema ei kahetsenud kunagi, et koos armastatud mehega kodust minema jooksis.”
“Esialgu saan ma veeta kümme päeva koos Robertiga, nagu olime plaanitsenud,” ütles Johanna, kuid lisas kohe:
“Tule juba, Xenia. Palun tee kiiresti ja vaheta riided. Nad võivad iga hetk mu tüütu kammerneitsi üles leida.”
“Sa ei tohi… minuga niimoodi teha… sa lihtsalt ei tohi, Johanna,” protestis Xenia. “Missuguse kammerneitsi, ja mida nad võivad arvata?”
“Nemad ei arva midagi,” vastas Johanna isegi liiga kähku ja tema sõnad ei kõlanud väga veenvalt. “Ainult paruness von Absicht, kes tuli Sloviast minuga koos, võib endast ohtu kujutada. Ta on üks tüütu vana nuhkija. Aga samal ajal ei tule ta iial selle peale, et me sinuga tänu rongiõnnetusele täna esimest korda elus kokku saime.”
“Kõlab üpris tõepäraselt,” nõustus Xenia.
“See on nagu mõne õudusjutu süžee,” vastas Johanna. “Kuid ma pean sulle seltskonna teistest liikmetest rääkima.”
“Ma… ma ei suuda seda teha!”
“Sa pead mind aitama, Xenia!” anus Johanna. “Pealegi on sul kahtsada naela hädasti vaja – sa ju tead, et on.”
See oli ümberlükkamatu tõde, ning kleiti seljast võttes kuulas Xenia, mida Johannal talle veel öelda oli:
“Teine kammerneitsi, madam Gyula, on pärit Lutheniast ja jõudis minu juurde alles täna Londonis; nii et temast pole mingit ohtu, aga siin on minu isiklik kammerneitsi.”
“Tema hakkab kindlasti kahtlustama.”
“Ta kindlasti arvab, et ma olen õnnetusest uimane ja et mul on võib-olla kerge ajukahjustus,” kinnitas Johanna. “Vahetame aluspesu ka ära. Sinu oma paistab olema natuke viletsam. Ma ei tahtnud sind solvata.”
“Ma pole kunagi nii kaunist aluspesu näinud nagu sinu oma,” kiitis Xenia.
“Noh, sa võid seda kanda ja ka kõiki teisi riideid, mis mul kaasas on. Need on üsna pilkupüüdvad, sest nad on osake minu kaasavarast. Mõned asjad ostsin ma teel Inglismaale Pariisist.”
“Kas sa tõesti ei pane pahaks, kui ma neid kannan?”
“Sul polegi ju midagi muud selga panna,” vastas Johanna. “Mitte mingil juhul ei tohi sa hakata oma pagasit taga nõudma.”
Xenia surus käed kõvasti kokku.
“Oh, Johanna, ära sunni mind seda tegema! Mul on nii suur hirm… ma kardan, et teen mõne vea. Pealegi ei ole ma kunagi palees elanud.”
“Sellepärast ära küll muretse,” ütles Johanna. “Seal on alati mõni tüütu vana naine kõrval, kes sulle ütleb, mida teha: “Ärge unustage oma kindaid, teie kuninglik kõrgus!” – “Te peate kniksu tegema, teie kuninglik kõrgus!” – “Suruge linnapeal kätt, teie kuninglik kõrgus!” Mõnikord olen tahtnud lausa röökida.”
“Olen igasuguse abi eest tänulik,” kostis Xenia.
Johanna naeratas.
“Ma tean, et sa ei vea mind alt, ja mõtle sellele, kui õnnelik ma Robertiga koos olen. Me läheme ühte väikesesse majja, mis tal Cornwallis on. Ja oleme seal täiesti omaette.”
Xenia vaatas talle päranisilmi otsa.
“Täiesti omaette… kas sa mõtled…? Kas tahad öelda…?”
“Et Robert on minu armuke? Loomulikult on! On olnud juba rohkem kui aasta!”
“Oh, Johanna… ma poleks kunagi osanud ette kujutada… ma poleks kunagi arvanud, et… keegi…”
“Et keegi võiks nii pööraselt käituda?” lõpetas Johanna lause. “Ma ei mõista, kus sina, Xenia, küll üles oled kasvanud, aga seda juhtub muidugi igas maailma otsas.”
Xenia tunnetas, et Johanna naerab tema üle. Samas oli ta rabatud.
Ta
