kogunud.
Kõige rohkem rõhub siiski proua Berkeley armulikkus, otsustas Xenia.
Ta oli korduvalt pidanud end tagasi hoidma, et mitte öelda vanemale naisele tõtt näkku oma ema kohta, ning siis rõõmuga tema reaktsiooni jälgida.
Kuid see olnuks Xenia arvates püha saladuse reetmine.
Ta oli siis olnud neljateistkümneaastane, kui proua Sandon ühel päeval ütles:
“Küllap sa oled pead murdnud, mu kullake, miks ma pole sulle kunagi rääkinud oma isast ja emast või üldse oma perekonnast.”
Xenia oli talle päranisilmi otsa vaadanud ning ema jätkas:
“Kõik su isapoolsed sugulased elavad põhjas, kuigi enamik neist on juba surnud, aga ka minul on perekond.”
“Kui tore, ema!” hüüatas Xenia. “Miks sa sellest mulle varem pole rääkinud?”
“Sellepärast et minu minevik on saladus, ja see, mida sa nüüd kuuled, peab jääma saladuseks, Xenia. Sa pead mulle tõotama, et sa sellest mitte kellelegi ei räägi.”
“Miks siis mitte, ema?”
“Kui me sinu isaga kodunt ära jooksime, et üheskoos uut elu alustada, lõikasin ma läbi kõik niidid, mis ühendasid mind mitte ainult isa ja emaga, vaid ka oma kaksikõega.”
“Ema!”
Xenia näol peegeldus siiras hämmeldus.
“Sina jooksid koos isaga kodunt ära?” karjatas ta. “Kui põnev! Kui romantiline!”
“See oli tõepoolest väga-väga romantiline, Xenia,” ütles ema ja lisas naeratades: “Ma pole seda mitte kunagi kahetsenud. See polnud muidugi kõige arukam tegu, kuid tänu sellele on minust saanud kõige õnnelikum naine maailmas!”
Polnud tõepoolest mingit kahtlust, et Xenia isa ja ema elasid õnnelikult.
Xenial tarvitses vaid vaadata, kuidas ema näoilme isa tuppa astumisel muutus ja isa enda silmad leebusid, ning ta mõistis, et nad elasid iseenda õndsalikus maailmas.
“Olen sageli mõelnud, kust sa pärit oled, ema, aga kui ma seda sinult küsinud olen, pole sa midagi öelnud, arvan vaid, et kusagilt Mandri-Euroopast.”
“Kuidas sa selle peale tulid?” uuris proua Sandon.
Xenia puhkes naerma.
“Inimesed räägivad, et su juuksed on sama värvi nagu Austria keisrinnal, samuti seda, et meie soontes peab voolama ungari verd.”
“Mõlemad seisukohad on õiged,” ütles proua Sandon vaikselt.
“Räägi mulle… räägi mulle kõigest, ema, ning ma luban, et ma sinu saladust kunagi ei reeda.”
Proua Sandon vaikis hetke, siis jätkas:
“Minu isa – sinu vanaisa – on Slovia kuningas Constantine!”
Xenia vaatas talle otsa, suu ammuli.
“Ema, kas see on tõsi või ainult muinasjutt?”
“See on tõsi,” vastas proua Sandon naeratades.
“Miks sul siis tiitlit pole?”
“Kullake, just seda ma tahangi sulle selgitada. Ma loobusin kõigest, kui sinu isaga kodunt põgenesime.”
Xenia surus liigutatult käed kokku ja kuulas pingsalt, mida ema äraoleval pilgul rääkis:
“Soovin, et sa oleksid isa siis näinud, kui ta esimest korda paleesse astus. Ta oli nii ilus, nii kütkestav oma vormiriietuses. Kartsin, et mu süda jääb seisma. Arvan, et armusin temasse esimesest silmapilgust.”
“Ja kas tema armus sinusse, ema?” küsis Xenia.
“Otsekohe!” vastas proua Sandon. “Hiljem ta rääkis mulle, et nägi mind nagu mingi valge pilve sees, ja et mina olin just see, keda ta eluaeg oli otsinud, kuid seni polnud leidnud.”
“Ja ta rääkis sulle, et tundis niiviisi?”
“Mitte ainult üks kord,” vastas ema. “Meil polnud kerge kokku saada, aga kuidagimoodi me siiski kohtusime, ning kui me teineteisele otsa vaatasime ja tema käsi mu kätt puudutas, polnud sõnu vajagi: me tundsime, et kuulume teineteisele.”
“Mis siis juhtus?” küsis Xenia hinge kinni hoides.
“Me võitlesime selle tunde vastu. Me mõlemad võitlesime, sest teadsime, et see saab kaasa tuua ainult ängistust ja lakkamatut vihkamist.”
“Kas sa tahad öelda, et sinu kuningast isa arvates polnud minu isa sulle vääriline abikaasa?” küsis Xenia.
“Ta poleks suutnud ettegi kujutada, et niisugune liit võiks võimalik olla,” vastas ema. “Ta võib-olla isegi ei tajunud, et su isa üldse olemas oli.”
“Kuidas isa paleesse sattus?”
“Ta tuli Sloviasse ühe inglise kindrali adjutandina, kes viibis seal sõjalise ülesandega.”
“Kindlasti oli sul väga raske temaga kokku saada,” lausus Xenia kaastundlikult.
“See oleks olnud täiesti võimatu, kui me poleks kaksikõega täpselt ühte nägu olnud,” selgitas ema.
“Sa pole mulle kunagi rääkinud, et sul on kaksikõde,” torkas Xenia süüdistavalt vahele.
“Kui sa vaid teaksid, kuidas ma olen tahtnud sulle temast rääkida,” vastas ema. “Ma arvan, et sinna ei saa vist midagi parata, et kaksikud on teineteisele märksa lähedasemad kui teistele sugulastele, nii et kui ma sinu isaga, keda ma piiritult armastasin, kodunt põgenesin, jäi tilluke osa minust koos Dorottyniga maha.”
“Kui ilus nimi!” ütles Xenia. “Mulle on alati väga meeldinud sinu nimi, ema… Lilla.”
“Kui ma Inglismaale tulin, tahtsin selle muuta Lillyks, kuid su isa ei lubanud. Ta ütles, et Lilla sobib mulle hästi, ja nagu sa tead, teen ma alati nii, nagu tema tahab,” seletas ema.
“Ja tema teeb nii nagu, sina tahad,” naeris Xenia.
“Ma olen väga-väga õnnelik inimene,” lausus proua Sandon vaikselt.
“Ja sa ei kahetse sugugi, et lahkusid paleest ja jätsid oma perekonna maha?”
“Tundsin Dorottynist suurt puudust, ja mul on väga raske andestada isale ja emale seda, et nad mind oma elust täielikult maha on kriipsutanud ning käituvad nii, nagu poleks mind üldse olemaski,” vastas ema.
“Kuidas nad küll suutsid niiviisi teha?” küsis Xenia nördinult.
“Tagasi mõeldes tundub mulle endalegi, et minu käitumine võis nende meelest lausa pöörane paista. Mitte ainult, et ma armastasin lihtsat meest, olin ka loobunud soodsast liidust partneriga, kelle vanemad olid mulle välja valinud, sest nende arvates olnuks see abielu riigile väga kasulik,” rääkis proua Sandon.
“Kujutlesin, et kuninglikud
