poole.
“Oh, Xenia, kuidas ma küll suudaksin sulle seletada, milline õndsus oli abielluda sinu isaga ja tunnetada, et mind armastatakse minu enda pärast, ja miski muu pole üldse tähtis. Kuid ma ei toonud kaasa veimevakka – mul polnud mitte midagi!”
“Kas isa pidi rügemendist lahkuma?”
“Loomulikult,” vastas proua Sandon. “Me olime põhjustanud skandaali ja seda ei andestatud. Lugu püüti minu isa huvides summutada, kuid täiesti võimatu oli varjata, et üks inglise adjutant võis ära joosta koos kuningatütrega! Ma usun, et see tekitas ka sõjalise missiooni koosseisus ärevust.”
“Ja sellepärast te siis tulitegi Little Coombe’isse?”
“Su isa teadis seda paika ja kui ma nägin seda kaunist küla ja väikest maja, mis parajasti oli saadaval, tundus mulle, et olen sattunud paradiisi,” ütles proua Sandon.
Ta vaatas tütrele otsa ja jätkas:
“Kui sina, mu kullake, ükskord armud, siis mõistad, et rohkem kui midagi muud tahetakse olla koos armastatuga ja tema eest hoolitseda. Kõik muu on teisejärguline.”
“Olen kindel, et isa mõtleb just samuti.”
“Täpselt nii, kuigi ta kahetseb – ehkki selleks pole vähimatki põhjust –, et ta ei suuda mulle pakkuda kõiki mugavusi, mis mul olid Slovias.”
“Kas sellepärast, et sa kodunt ära jooksid, olemegi me alati olnud nii vaesed?” küsis Xenia.
“Jah, mu kullake, kuigi see pole mulle kunagi muret teinud; aga sulle tahaksime siiski anda kõike, mis vähegi võimalik.”
“Ma olen siin väga õnnelik,” lausus Xenia. “Kuni saan käia koos isaga ratsutamas ja sina õpetad mulle igasuguseid asju, olen ka mina õnnelik.”
Proua Sandon kallistas ja suudles tütart.
“Just seda ma tahtsingi sulle öelda, mu kullake, kui avaldasin sulle oma saladuse.”
“See on nii põnev!” kiljatas Xenia. “Aga miks siis õde sinuga kontakti ei otsinud? Küllap ka tema igatses sinu järele.”
“Ma tean, et Dorottyn tundis minust puudust nagu mina temastki, kuid tema jäi koju ning tal polnud mingit võimalust püüdagi sidet leida, sest niisugune oli isa korraldus. Igatahes poleks ta minu aadressi niikuinii kusagilt teada saanud,” nentis proua Sandon.
“Sa siis ei kirjutanud talle?”
“Ei kirjutanud. Ma teadsin, et see tekitab suurt segadust.”
“Ja nüüd on ta abielus?”
“Jah, muidugi. Nägin teadet tema abiellumise kohta Prusseni suurvürsti Frederichiga aasta pärast seda, kui Sloviast lahkusin.”
“Kõlab lausa suursuguselt.”
“See on tegelikult sama mees, kelle isa mulle kaasaks oli valinud, aga vannun sulle, kullake, et ma poleks mitte mingi hinna eest tahtnud oma kaksikõega kohti vahetada,” vastas ema.
“Kas tal lapsi ka on?” küsis Xenia uudishimulikult.
“Ma ei tea,” vastas proua Sandon kurvalt. “Sa ju tead, et Inglise ajalehed ei tunne eriti suurt huvi väikeste Euroopa riikide vastu. Mõnikord mainitakse Sloviat ja kaks aastat tagasi ma lugesin, et mu ema suri.”
“Kuid isa elab veel?”
“Jah, ta on vana mees ja viimati lugesin tema kohta, et ta tervis on vilets. Mõtlesin, et ehk ta tuleb mõne tähtsa riigipüha puhul Inglismaale, kuid ilmselt on ta reisimiseks liiga haige.”
Xenia hingas sügavalt sisse.
“Ema, sind on kuningatütrena väga raske ette kujutada.”
“Olen selle asjaolu juba ammu unustanud ja sinagi pead unustama.”
“Ma ei taha unustada,” vastas Xenia. “Ma tahan seda hästi meeles pidada. Nüüd ma siis tean, miks isa sind su aristokraatliku nina pärast narrib.”
Xenia hüppas püsti ja tormas seinal rippuva peegli juurde.
“Minu nina on täpselt samasugune nagu sinul,” ütles ta. “Tegelikult olen ma oma punaste juuste ja roheliste silmadega sinuga väga sarnane. Kas ma sinu arvates olen aristokraatlik?”
“Ma loodan, et sa käitud alati nagu sina ise, mis tähendab, et oled ühtaegu uhke ja vapper, arvestad teiste inimestega ja püüad neid mõista,” ütles proua Sandon.
“Täpselt nagu sina,” lausus Xenia. “Ema, ma püüan, ma tõepoolest püüan! See kõik on nii põnev!”
“Tegelikult ei ole,” vastas proua Sandon. “Ja pea meeles, Xenia, et sa ei tohi mitte kellelegi öelda, kes ma olen. Minu isa nagu emagi, kui ta veel elas, käitus nii, nagu oleksin ma ammu surnud.”
Nukker noot ema hääles liigutas Xeniat sügavalt, ta jooksis ema juurde ja põimis käed talle kaela ümber.
“Pole midagi, ema. Sul oleme meie isaga ja me mõlemad armastame sind väga-väga,” sõnas ta.
“See ongi kõige tähtsam,” ütles proua Sandon. “Mina omakorda võin sulle, Xenia, kinnitada, et hoopiski parem on elada väikeses majas, mis on tulvil armastust, kui suursuguses kogu maailmale avatud palees.”
Xenia meelest oli ema rääkinud puhast tõtt, kui ta ütles et suures Berkeley Toweris polnud kohta armastusele ja ka teiste inimestega arvestati seal üpris vähe.
“Armas taevas, mu tüdruk, kus sa küll nii kaua olid!” lausus proua Berkeley rahulolematult, kui Xenia tõi talle asja, mida proua oli palunud tuua, kuid mida tuli tükk aega otsida.
“See oli kõige ülemisel korrusel,” selgitas Xenia vabandades.
“Olen kindel, et sinu eas pole mõni korrus üles joosta mingi probleem!” nähvas proua Berkeley. “Kui ma juba midagi küsin, tahan ma seda otsekohe! Pead end kokku võtma ja täitma käsu võimalikult kiiresti.”
“Ma kiirustasingi,” oleks Xenia tahtnud öelda.
Aga ei maksa vaielda, mõtles ta. Proua Berkeley leiab ikka vigu, kui ta vaid tahab.
Mõnikord tegi ta Xeniale etteheiteid, et see jookseb treppidest üles-alla ja annab teenijatele halba eeskuju.
Öösel, lamades suures mugavas magamistoas, mis Berkeley Toweris tema kasutusse anti, sest see asus ta perenaise toa lähedal, nii et tüdruk oli iga kell kuuldeulatuses, igatses ta väikese kaldus laega magamistoa järele, nagu tal oli olnud kodus.Tolles tibatillukeses majas oli valitsenud rahu ja üksteisemõistmine, millest Xenia sai aru alles siis, kui seda enam polnud.
“Sa isegi ei kuula, mida ma püüan sulle selgitada, Xenia,” kähvas proua Berkeley.
“Palun vabandust,” lausus Xenia kähku. “Rattad teevad nii suurt müra.”
“Ma ei kavatse üht ja sama asja kellelegi kaks korda öelda. Praegu rääkisin sulle, et pead olema väga ettevaatlik meie käsipagasiga, kui Doverisse jõuame. Suurel maal on kõik vargad ja röövlid ning ma ei taha oma väärtasjadest
