aina edasi ja siis lausus üks meeshääl:
“Milline vedamine, et me ta nii ruttu üles leidsime! Ja õnn, et ka jaam on nii lähedal.”
“Ma tean, mis… juhtus,” lausus Xenia endamisi. “Rongiõnnetus.”
Talle tundus üsna imelik, et ta polnud sellest enne aru saanud, kuid kõik oli juhtunud liiga kiiresti – reisivaguni rappumine, plahvatus ja seejärel teadvuse kaotus.
Ähmaselt meenus talle, et tal tuleks küsida proua Berkeley järele, aga see oleks olnud liiga suur pingutus.
Ta tundis, et vajub teadmatusse… kuni hakkas jälle ümbritsevast aru saama ja mõistis, et teda kantakse mingisse hoonesse, sest ta kõrvu kostsid rasked sammud puupõrandal. “Siin on tal hea olla,” lausus meeshääl. “Saadan ta juurde arsti, kui mul õnnestub kedagi leida.”
“Tee seda jah ja ütle härra Nibsile, et me leidsime ta üles. Tormas siin ringi nagu pöörane!”
Xenia mõistis, et ta asetati põrandale. Siis kuulis ta lahkuvate meeste samme ja ukse sulgemist.
Nii lamas ta seal paar minutit, seejärel avas suure pingutusega silmad.
Ja avastas, et vaatab lage ja ebameeldivalt pruuniks värvitud seinu, ning oletas, et on raudteejaama ooteruumis.
Justkui läbi udu meenus talle, et keegi oli öelnud, et õnnetus juhtus jaama lähedal.
Ta sundis end istukile tõusma ja leidis, et oli arvanud õigesti, et teda toodi siia kanderaamil. Raam oli siinsamas linoleumiga kaetud põrandal.
Ruum oli väiksem kui tavaline ooteruum ja peale raske pingi seisid kamina ees veel kaks tugitooli.
Aeglaselt, väga-väga aeglaselt tõusis Xenia jalule.
“Kõik luud on terved,” mõtles ta rahuldustundega.
Kui peavalu välja arvata, siis ei leidnud ta endal midagi viga olevat.
Nõrkuse ja hirmu ajel võttis ta pingil istet.
Ta käed olid paljad, kindad kadunud… Ta sõlmis kübarapaelad lahti ja võttis selle peast, lootes, et ilma kübarata hakkab pea selgemini tööle.
“On juhtunud… rongiõnnetus,” lausus ta endamisi. “Kindlasti põrkas rong millegagi kokku, võib-olla teise… rongiga ja kokkupõrke tagajärjel veeres rööbastelt välja.”
Ta ohkas ja avastas, et väriseb üleni ning ta käed ja jalad ei taha sõna kuulata.
“See on… šokk,” mõtles ta. “Mida ma… peaksin tegema… jooma midagi sooja.”
Siis, tundes häbi, et mõtleb nii palju iseendale, otsustas ta kõige kiiremas korras välja selgitada, mis oli juhtunud proua Berkeleyga.
Päris imelik, et ooteruumi polnud toodud rohkem inimesi.
Xenia märkas, et ruumil oli kaks ust ja ühes kaugemas otsas läikisid tumedad klaaspaneelid, millest võis arvata, et sealt sai edasi pakihoiuruumi.
Ta ajas end uuesti jalule.
Puus oli valulik, kuid teised kehaosad tundusid terved olevat. Ta kõndis ukse juurde ja avas selle.
Tal oli olnud õigus. See oligi pakihoidla, ning pesukausi kohal rippus peegel.
Ta silmitses end peeglis ja nägi, et on läbielatust väga kahvatu, mistõttu silmad paistsid veelgi tumedamad ja tohutu suured.
“Ma joon… natuke… vett ja lähen siis… proua Berkeleyd otsima,” otsustas ta.
Pesukausi peal oli kaks klaasi. Ta keeras kraani lahti ja laskis vee jooksma, nagu ema oli talle õpetanud – et sinna kogunenud rooste ja mustus saaksid välja voolata –, seejärel täitis ta ühe klaasi veega.
Vesi oli külm ja Xeniale näis, et see viis mingi osa šokist ja loidusest minema.
“Ma tõesti pean… püüdma… proua Berkeley üles leida,” mõtles ta.
Ta pesi külma veega käsi ning surus need siis otsmikule.
“Ma pean… selgelt mõtlema. Ma pole vigastatud… ja ma pean proua Berkeley üles otsima.”
Ta meeltes kõlasid need sõnad ikka ja jälle ning siis pöördus ta otsustavalt ooteruumi tagasi.
Ukse avanud, nägi ta, et tema äraoleku ajal oli keegi veel sinna ruumi tulnud.
Too naine seisis seljaga Xenia poole, kui viimane sammus pingi juurde, kuhu oli jätnud oma kübara.
Kui Xenia pingini jõudis ja kübara paelupidi kätte võttis, pööras naine end ümber.
Hetkeks näis Xeniale, et ta ei saa millestki aru. Ta kinnitas endale, et ta silmad ei fookusta ning ta vaatab pakihoiuruumi peeglis iseenda peegelpilti.
“Ma pole ikka veel toibunud,” mõtles ta.
Siis tegi naine suu lahti.
“Helde taevas!” hüüatas ta. “Kes te olete?”
Xenial polnud vastamiseks jõudu.
Kui ta niiviisi võõrale otsa vaatas, nägi ta, et tol olid samasugused punased juuksed, samasugune valge nahk ja tumedate ripsmete raamis samasugused rohelised silmad nagu tal endalgi.
“Mis teie nimi on?”
Küsimus kõlas väga teravalt ja võimukalt.
“X… Xenia… Sandon.”
“Oleksin pidanud seda küsimatagi taipama.”
“Te… te… tahate öelda…?”
“Sa oled mu täditütar. Ma teadsin, et mul on täditütar, kuid seda ma küll ei arvanud, et ta näeb välja täpselt nagu mina, ehkki meie emad olid kaksikud.”
See info mõjus Xenia juhmistunud teadvusele nagu süütepommi plahvatus.
“Te… sa tahad öelda, et oled… minu tädi… Dorottyni tütar?”
“Muidugi! Minu nimi on Johanna – või tegelikult küll Johanna Xenia. Ma usun, et meie emad tõotasid teineteisele, et kui saavad tütre, panevad nad talle nimeks Xenia, sest see oli nende lemmiknuku nimi.”
Xenia puhkes naerma. See oli värisev ja vaikne naer.
“Ema rääkis mulle, et… kuid ma ei uskunud… ma ei kujutlenud… et maailmas võib olla keegi, kes on minuga… nii sarnane.”
“Me oleme täiesti ühte nägu,” ütles Johanna. “Tegelikult pole selles midagi üllatavat, arvestades seda, et meie emad sarnanesid teineteisega nagu kaks tilka vett ning mina olen täpselt oma ema nägu.”
“Nagu mina oma ema nägu,” vastas Xenia.
Ta vaarus pisut ning Johanna ütles:
“Istu parem. Kas said vigastada?”
“Ei saanud. Ma ainult paiskusin
