teile toatüdrukut otsida, kuid ma saatsin Tema Majesteedile telegrammi, selgitasin, mis juhtus, ja küsisin, kas keegi kuninglikus rongis võiks teie eest hoolt kanda.”
“Olen kindel, et Tema Majesteeti ei peaks niisuguste väikeste asjade pärast tülitama,” ütles Xenia.
“Ma tean, et kõik, mis puutub teie kuningliku kõrguse mugavusse, on temale väga oluline,” vastas härra Donington diplomaatiliselt.
Xenia lootis, et kui ta madam Gyulaga üksi jääb, õnnestub tal ehk midagi lähemalt kuninga kohta teada saada, midagi, mis teda kuningaga kohtumisel juhiks ja abistaks.
Ent madam Gyula ainult halas iseenda ja õnnetuse pärast ning oli peaaegu kindel, et kuningas süüdistab kõiges juhtunus nimelt teda.
“Kui ta madamiealisi naisi niiviisi kohutab, küllap ta on siis kohutav ka minu suhtes,” mõtles Xenia.
Kui ta tol õhtul temale reserveeritud vagunis asemele heitis, teades, et teda valvavad kogu aeg erariides politseinikud, kinnitas ta endale kes teab mitmendat korda, et see kõik on üks põnev seiklus, mis eluks ajaks meelde jääb.
Ta tundis vaistlikult, et ema kaitseb ja aitab teda, mistõttu ta ei saa eriti suuri vigu teha, ning kõigest kõige tähtsam oli muidugi see, et ta ei tohi Johannat reeta.
Nõbu oli Xeniale küll rääkinud kuninga armuvahekorrast kellegi naisega, ometi oli ta kindel, et kuningas ei kujuta tulevikku ette abikaasa ja kuningannaga, kellel on armuke.
See mõte pani Xenia sügavalt punastama.
Kuidas võis üks hästi kasvatatud tütarlaps, eriti veel tema ema õetütar, mehega jalga lasta, nagu oleksid nad abielus?
Xenial oma ilmsüütuses polnud aimugi, mida see tähendab, kui mees ja naine armatsevad.
Talle olid eeskujuks ainult oma isa ja ema, ning ta mõistis, et see on midagi väga intiimset, ja et kõik, mis nemad tegid, oli jumalale meelepärane.
Armatseda mehega tervelt kümme päeva, seejuures teadmisega, et nad rohkem ei kohtu, oli Xenia meelest väga vale, et mitte öelda kuritegu.
“Kuidas küll Johanna võib niiviisi käituda?” küsis ta endalt. “Ta peab Robertit ikka väga armastama, aga siiski mitte nii palju, et loobuda kuningannatiitlist.”
Xenia mõtles, et kui tema ükskord armub, toimib ta täpselt samamoodi nagu ta ema, ning mitte keegi ega miski ei suuda teda takistada.
Ja kui ta saaks pooltki nii õnnelikuks nagu ta isa ja ema olid olnud, siis ehk ei tundukski kõik vahepeal juhtunu nii vastuoluline.
Siiski oli praegusel hetkel võimatu tekkinud segadusest mitte mõnu tunda, ja Xenia pidi tahes-tahtmata tunnistama, et tunneb end hoopis paremini kui proua Berkeley lõputuid etteheiteid kuulates.
Härra Somerset Donington oli vanamoodne diplomaat, kellel oli kombeks kuninglikku suguvõssa kuuluvatele isikutele teha komplimente, mida nende kõrvad just kuulda soovisid, ning kes tänu aastatepikkustele kogemustele silus osavalt igasugused konarused.
Nad lähenesid juba Viinile, kui Xenia temalt küsis:
“Palun öelge, miks ma pidin kiiresti Lutheniasse tagasi pöörduma?”
Ta nägi, et härra Donington sattus hämmingusse.
Ta ei vastanud kohe ja Xenia lausus:
“Teist oleks väga kena mulle tõtt rääkida. Ma ei tahaks Molnárisse jõudes vigu teha.”
Molnár oli Luthenia pealinn, kus nad pidid kuningaga kohtuma.
“Jah, loomulikult, kuid ma olen kindel, et inimesed võtavad teie kuningliku kõrguse väga soojalt vastu, ning nad väga loodavad, et abiellute varsti.”
Xenia ei vastanud midagi ja härra Donington jätkas:
“Mulle näib, madam, et te pole kihluse väljakuulutamisest saadik oma tulevasel kodumaal käinud.”
“Nii see on,” vastas Xenia.
“Siis on teil oodata rohkesti vaimustusavaldusi,” lausus härra Donington. “Usun, et teie kuninglik kõrgus teab, et luthenialased on soojad ekstravertsed inimesed, kes vahel peavad ennast välja elama.”
“Mida te sellega silmas peate?” küsis Xenia.
Ta lootis, et härra Donington kordab oma sõnumit teiste sõnadega, kuid härra vastas:
“On täheldatud, et luthenialased on isemoodi temperamendiga. See johtub nende soontes voolavast verest, mis on segu ungari ja austria omast.”
“Olen ikka kuulnud, et Austria kohus on Habsburgide ajal äärmiselt paindumatu ja protokoll on võrreldes teiste riikidega ülirange,” ütles Xenia.
Seda oli ta kuulnud oma emalt, ja härra Donington lausus nõusolevalt: “See on tõsi, aga nagu te teate, erineb kuningas István keiser Franz Josephist.”
“Öelge mulle, kuidas teie teda ette kujutate, härra Donington.”
“Ma suudan vaevu ette kujutada, teie kuninglik kõrgus…” alustas härra Donington, kuid Xenia katkestas teda:
“Ma tahaksin tõtt teada, ma tahan oma tulevast kodumaad aidata ja mul on lihtsam seda teha siis, kui ma tean, mida diplomaadid, nagu näiteks teie, Inglismaal ja ka teistes Euroopa riikides temast arvavate.”
Xeniale näis, et härra Donington oli üllatunud. Samal ajal rabas teda naise otsekohesus.
Pärast lühikest mõtlemist vastas ta: “Luthenia mängib praegu võimu tasakaalustamisel tähtsat osa. Kindlasti on isa teile rääkinud, et alati on olemas Türgi impeeriumi põhja suunas laienemise oht ning samal ajal Austria impeeriumi lõuna suunas laienemise oht.”
Xenia tajus, et temalt oodatakse vastust, ja ta ütles:
“Jah, ma mõistan seda.”
“Olen kindel, et kuninganna Victoria rääkis teile sedasama,” lausus härra Donington naeratades. “Kas mitte just see polnud üks põhjus, miks teie kuninglik kõrgus kutsuti Windsori lossi.”
Xenia naeratas, katsudes selle valega leppida, ja mees jätkas:
“Kuningas István on just seetõttu sellel positsioonil ideaalne, et teda toetaks ja talle annaks oma õnnistuse nii Suurbritannia, Prantsusmaa kui ka Saksamaa.”
Härra Donington vaikis hetke, siis lisas:
“Ma olen Tema Majesteediga kohtunud ainult üks kord, aga ta vapustas mind sellega, et osutus haruldaselt andekaks nooreks meheks, ja oleks tore, kui ta pühendaks end riigi teenimisele.”
“Kas te arvate, et ta seda praegu ei tee?” küsis Xenia.
Nüüd sattus härra Donington päriselt segadusse.
“Kinnitan teie kuninglikule kõrgusele, et ma ei tahtnud kuningat mitte mingilgi moel arvustada.”
“Ei, loomulikult mitte, kuid ma tahaksin tõesti teada, mida kuningas teha võiks,” ütles Xenia.
Härra Donington nõjatus ettepoole.
“Ma
