praegu Myrtle Garforthile pähe tulnud, küsis naine: “Mida sa abikaasalt ootad, Tormaja?”
“Ma ei kavatse abielluda,” vastas hertsog.
“Kuid varem või hiljem pead sa seda tegema. Ära unusta, et su isal oli enne sinu sündi neli tütart.”
“Mu sugulased hoolitsevad selle eest, et ma ei unustaks!”
Polnud mingi ime, mõtles mees enese vastu väga aus olles, et ta lapsena ära hellitati.
Mehe neli õde jumaldasid teda ning mis puutus isasse, siis päike ja kuu tõusid ainuüksi ta pojale.
Hertsog meenutas, kuidas tema poisipõlves oli ema öelnud: “Te ei tohi teda ära hellitada. Kui annate kõiges järele, muutub ta suurest peast võimatuks.”
Võimatuks muutumisest oli teda päästnud erakordne intelligentsus.
Mees oli teadlik oma õnnest sündida perekonnas, mida austasid ja imetlesid nii valitsejad kui ka nende alamad. Isegi aadli, eriti tema poega ümbritseva aadli suhtes väga kriitiline kuninganna ei leidnud neljandal hertsogil ega tema naisel ühtegi viga olevat.
Ja kuigi mõnest praeguse hertsogi pöörasemast vägiteost oli ka kuningannale ette kantud, suhtus ta mehesse teistele temavanustele harva osaks saava sallivusega.
Hertsogi kritiseerijad tavatsesid hapult nentida, et Tema Majesteet oli alati olnud vastuvõtlik meelitustele.
Kuid tegelikult hertsog ei meelitanud kuningannat. Mees vaid rääkis temaga nagu iga teise naisegagi, justkui oleks ta mehe meelest nii veetlev kui ka huvipakkuv.
Ja nagu kõik naised, reageeris kuninganna kui lill, mis päikese käes kroonlehti avab.
Tegelikult oli mehe ainus probleem, kui seda nii võis nimetada, kuidas vältida abiellumist ühega neist lugematuist naisolendeist, kes olid täis otsustavust aheldada mees eluks ajaks kas enda või oma tütarde külge, hea või halvaga.
“Ühel heal päeval, Tormaja,” ütles nüüd Myrtle Garforth, “sa veel armud.”
Kordki õnnestus naisel hertsogit üllatada.
“Kas sa vihjad,” päris hertsog, “et ma pole kunagi olnud armunud?”
“Ma ei vihja, vaid kinnitan tõsiasja!”
Hertsog kavatses juba naise nii naeruväärse ütluse peale naerda, kui talle äkitselt pärale jõudis, et see võis olla tõsi.
Kui meest peibutas mõni tema poole pööratud kaunis näolapp ja ta nägi kahe silma sügavikus ilmset kutset, oli ta alati pidanud end armunuks.
Kui mees tundis endas vastukaja ja vastupandamatut soovi suudelda provotseerivat huultepaari, ütles ta endale, et Amor on jälle jahti pidanud ja ta on armunud!
Vaadates nüüd tagasi neile lühiajalistele joovastustele ja ekstaasidele, mis olid aeglaselt, kuid paratamatult soikunud, mõtiskles mees, kas Myrtle’il polnud mitte õigus.
Naine teadis, et oli mehe mõtlema pannud, ja ennast mugavamalt lamama sättides lausus ta:
“Ma armastan sind, Tormaja, ja tean, et armastan sind terve oma elu ja pole ühtki teist meest, keda sinuga võrrelda saaks. Kuid ma pole nii rumal arvamaks, et see, mida sa minu vastu tunned, ka püsib.”
“Kuidas sa seda tead?” uuris hertsog.
“Sest, kallis, sa pole kunagi olnud armunud moel, mis on mehi ja naisi inspireerinud aegade algusest saadik, nii et vajadusel oleksid nad olnud valmis selle nimel surema.”
“Ma mõistan, mida sa öelda püüad,” märkis hertsog, “kuid arvad sa tõesti, et taoline armastus, poeetide, muusikute, romantikute armastus, võib saada ka minusuguse mehe osaks? Olen uitaja.”
“Muidugi oled,” nõustus Myrtle. “Kuid vaid seepärast, et pole leidnud seda, mida otsid.”
“Kindlasti ei otsi ma armastust, kui sa seda silmas pead,” vastas hertsog teravalt. “Olen valmis möönma, et see, millest räägid, on olemas, kuid rahuldun sellega, mida leian – ja naudin.”
Viimast sõna lausudes pigistas mehe käsi Myrtle’i pehmet keha ja naine vastas, pannes käe ta kaela ümber, justkui tahtnuks mehe pead lähemale tõmmata. Siis muutis Myrtle aga meelt.
“Kuna ma sind armastan, Tormaja,” lausus naine, “tahaksin, et leiaksid tõelise õnne. Ja mul on tunne, kuigi ma võin eksida, et ühel päeval sa leiadki.”
“Kui see juhtub, annan sulle teada!” vastas hertsog kergemeelselt.
“Ei, ma ei tee nalja. Sa teed kõikvõimalikul viisil nii palju teisi inimesi õnnelikuks, et tahaksin sulle suurimat õnne, mida inimene võib saavutada, ja see on – tõeline armastus.”
“Püüad mind muuta rahulolematuks,” kurtis hertsog, “ja ma mõistan, et sinu arvates puudub mul miski! Sel juhul tead sama hästi kui minagi, et teen kõik, mis minu võimuses selle leidmiseks – ja võitmiseks!”
“Loodan, et räägid tõtt,” ütles Myrtle, “kuid ehk olekski su läbikukkumine vaid õiglane. Sul on juba niigi liiga palju.”
“Nüüd olen täiesti kindel sinu püüdes mind karistada, kuna ütlesin, et peaksid Thetfordiga abielluma!” hüüatas hertsog.
“Kui ebasõbralik,” protestis Myrtle, “tahan vaid, et saaksid elus parimat.”
“Arvasin, et see mul juba on.”
Kuni hertsog mõtiskles naise öeldu üle, valitses vaikus.
Mõte, et naisel võis olla õigus, tegi mehe pisut tigedaks.
Hertsog oli alati olnud nii kindel, et kõik soovitu oli käeulatuses ja kuigi ta nautis pingutusi selle saavutamiseks, pesitses temas sügaval sisimas alati veendumus, et varem või hiljem võidaks ta nagunii.
Isegi praegu oli mehel võimatu uskuda, et on mingi kummaline armastuse liik, mis tal siiani käest oli lipsanud.
Ta mõtles naistest, kellesse oli olnud meeletult kiindunud, kui see oli sobiv väljend, ja naudingust, mida nemad olid talle ja tema neile pakkunud.
Õhin, millega nad koos tegutsesid, oli vahel olnud nagu tumeda taeva taustal sirav tulevärk, vahel aga nagu veepiiril kasvavad lilled ja kuldsele liivale laksuvad lained.
See oli armastus, palju erinevaid armastuse liike, kuid alati vaibusid algsed tulised leegid vaid hõõguseks.
“Miks peaksin ma midagi erinevat tahtma?” küsis hertsog trotsivalt.
“Panin su mõtlema,” tungis mehe mõtetesse vaikne hääl, “ja see on juba piisav saavutus.”
“Paned mind end ebardina tundma,” lausus hertsog pahuralt.
“Mitte ebardina,” protestis Myrtle, “vaid erinevana! Kuningas, pealik, vaarao, ja väga erinev kõigist harilikest meestest, keda olen eales tundnud.”
Väike paus. Seejärel ütles hertsog:
“On see tõesti tõsi?”
“Muidugi
