style="font-size:15px;"> Kui Harry kuulas hertsogit Egiptuse-reisi plaanimas, ütles ta enesele, et oleks pidanud seda ette arvama, kuna teadis Tormaja huvi Myrtle Garforthi vastu paratamatult kahanemas olevat.
Harryle oli Myrtle alati meeldinud ning ta mõtles temast kui ühest kenamast ja arusaavamast naisest kõigi kenade olevuste seas, kellest hertsog oli olnud vaimustatud.
Myrtle oli sõbralik teiste naiste ja lahke hertsogi sõprade vastu, ning mees polnud kunagi kuulnud, et naine oleks kellelegi midagi sapist või paha öelnud.
Samas, kuigi naine oli keskmiselt intelligentne, polnud ta palju lugenud.
Vähesed naised olid, sest paratamatult oli nende haridus usaldatud ühele vähetasustatud koduõpetajannale, kellelt oodati õppekava kõigi ainete õpetamist.
Selline oli harilik ja heakskiidetud tava kõigis aristokraatsetes perekondades, iga sent kulutati poegadele ning tütardele jäeti nii vähe kui võimalik.
Tüdrukuid hoiti koolitoas, igapäevasest elust eemal kuni hetkeni, mil nad debüteerisid ning pidid lilledena õide puhkema ja “väljatulekust” alates kahe aasta jooksul suursuguse seltskondliku abielu sõlmima.
Selle korraldasid loomulikud nende emad, võttes tütarde tundeid arvesse vähe või üldse mitte.
Alles siis, kui tütardel oli sõrmus sõrmes ning nad võisid nautida teiste noorte abielunaiste seltsi, arenes neis loodetud rafineeritus ja tasakaalukus.
Harry oli sageli mõelnud harukordsele tõigale, et tüdrukutest said elegantsed ja vaimukad daamid, kelle lihv ja peenus tõstsid nad esile ka teistes maades.
Walesi printsi ümber kogunenud daamid olid nende omaduste näitlikud eeskujud ning kuigi Tormaja ja Harry olid peaaegu sugupõlve võrra nooremad, eeldasid nad oma kaasaegseilt sama taset.
“Kahju, et Myrtle’iga nii läks,” mõtles Harry nüüd, “kuid kahtlemata leidub talle peatselt asendaja.”
Valjusti küsis ta:
“Kas sa tõesti kavatsed oma seltskonda arvata ka leedi Cairnsi?”
Kui hertsog naise nime esmakordselt mainis, oli ta kõhelnud, kuna mõtles, et kuigi naine oli erakordselt kaunis, polnud tal võib-olla sama lahket loomust kui Myrtle’il.
Lily Cairns oli äratanud hertsogi tähelepanu eelmisel nädalal, kui teda naisele Marlborough House’is esitleti.
Enne põhja pool elanud, oli naine Londonis uus, kuid ta välimuses polnud midagi talupoeglikku.
Punaste juuste, valge naha ja pisut salapärase naeratusega naine oli avalikkuse ette ilmudes äratanud kõigi, eriti printsi tähelepanu.
“Kas see on teie esimene külaskäik Marlborough House’i?” oli Harry kuulnud tema kuninglikku kõrgust oma sügaval, pisut kurguhäälel ütlemas. “Ja ma sain aru, et olete äsja Londonisse saabunud.”
“Elasin Šotimaal, teie kõrgus.”
“Ja kas “haggise1 maal” on nii palju pakkuda, et pidite meid siin lõunas hooletusse jätma?” päris prints.
Lily oli printsile väga köitvalt naeratanud.
“Jäin leseks ja naasin kõigest koju, teie kõrgus.”
Õhtul hiljem oli Harry näinud, kuidas hertsogit tõmbas vastupandamatult see nurk, kus leedi Cairns oma kaaskonnaga kaheldamatult flirtis.
Kuigi mees polnud toona seda mõistnud, teadis ta nüüd, et tol hetkel oli Myrtle’i saatus otsustatud ja Tormajat köitis järjekordne uus kena näolapp.
Harry küsimusele vastates ütles hertsog üpris tõsiselt:
“Lily Cairns on nii kaua Šotimaal elanud, et peaks nüüdseks olema teatud raskustega harjunud, kuigi vaevalt et neid Merineitsi pardal eriti palju oodata oleks.”
“Loodan, et mitte,” lausus Harry. “Kui pean kannatama ebamugavusi, ei kavatse ma sinuga kaasa tulla.”
“Pärast eelmist eriti isekat märkust,” sõnas hertsog, “plaanin ma su viia kõrbesse kaameliga sõitma. Hakkad pehmeks muutuma, Harry, ja see teeks sulle kindlasti head, samuti nagu püramiidi tippu roniminegi.”
“Ma keeldun sellest tobedast sõidust rohkem rääkimast,” kurtis Harry. “Tahan edasi magada. Korralda, mida tahad – võta kaasa kõik, kes lõbustavad sind, ja mitte mind, nii et sa kahekümne nelja tunniga end surnuks ei igavle, ning ma olen valmis, oo isand, sinu käske täitma!”
Hertsog naeris.
“Hea küll, Harry, maga edasi. Hoolitsen kõige eest, kaasa arvatud ahvatlev huuri sinu lõbustamiseks.”
“Võid muretseda ta Kairost,” vastas Harry. “Pea meeles, Tormaja, enamik naisi ei näe merehaigetena kuigi hea välja!”
Hertsog naeris jälle, läks akna juurde, tõmbas kardinad taas ette ja lahkus toast.
Harry sulges silmad, kuid ei jäänud loomuvastaselt sugugi mitte otsekohe magama.
Selle asemel mõtles ta, et oli nii hertsogi moodi äkitselt uutele karjamaadele suunduda.
Tegelikult oli see üks neist omadustest, mis muutsid mehe huvitavaks, kui ta nagu väike poiss hiilis kõigist oma kohustustest kõrvale ja alustas mõnda uut seiklust ilma vähimagi kõhkluse või ettearvamiseta, kas järgneb edu või läbikukkumine.
See tegigi elu koos hertsogiga nii huvitavaks, mõtles Harry. Seejärel jõudis mees järeldusele, et üllatavalt polnud midagi taolist varem juhtunud.
Praeguseks oli möödunud juba aasta, kui hertsog oli viimati käigupealt tormanud tegema midagi sellist, mida keegi oodata ei osanud.
Mehe peaaegu täieliku paigaloleku põhjustas hertsogi seitse või kaheksa kuud kestnud erakordselt kirglik armusuhe ühe tuntud poliitiku naisega enne Myrtle’it.
Selle pikaajalisuse põhjus peitus selles, et nad ei saanud nii palju koos olla, kui soovisid.
Kuigi naise abikaasa oli alamkojas sobivalt hõivatud, pidi naine temaga päris palju aega valijaskonna seltsis veetma ning teda välismaareisidel saatma.
Üllataval kombel, kuna see oli tavatu, näis Tormaja naise äraolekul vaid temasse rohkem kiinduvat ja ootas kannatamatult naise naasmist.
Harry oli tollal mõelnud, et naine vääris ilmselgelt ootamist.
Kahekümne seitsmeselt oli ta ilu tipus, pooleldi vene päritolu andis naisele saladusliku võlu, mis näis hertsogit magnetina tõmbavat.
Ja siiski, isegi selle naisega, nagu kõigi teistegagi, oli suhe maha käinud ja kuigi keegi polnud üllatunud, oli Harry paratamatust ette aimanud.
Tormaja oli leidnud, et käesolevast naisest polnud enam midagi uut teada või avastada ja ta huvi kadus.
Harry oli teadlik, et hertsog võttis tegelikult teda armastavatelt naistelt kõik, mis neil anda oli, ja kui mehe uudishimu oli rahuldatud, vajas ta uut stiimulit kelleltki teiselt.
Kuigi Harry tundis sõbra vastu suurimat imetlust
haggis – šoti rahvusroog, mis kujutab endast täidetud lambamagu. Täidiseks on lambaliha rupskitega, kaerakruubid, ploomirasv, sibul ja maitseained. Tlk.
