nii palju antud, ja ta lootis leida enda teisikut naise kehas.
Kuid polnud ju mõtet muretseda mehe pärast, kes näis nii õnnelik, ja nautis elu joovastusega, mis nakatas kõiki, kes temaga kohtusid.
Kui hertsog tuppa astus, näis tempo tõusvat. Naised lõid särama ja muutusid hingestatumaks, mehed vaimukamaks ja lõbusamaks.
Harry oli sageli mõelnud, et kui hertsog oli külas, võis ka kõige harilikum ja igavaim pidu muutuda.
Seepärast palvetasid kõik perenaised, et hertsog nende kutse vastu võtaks ja olid teda nähes tõeliselt ülevas meeleolus.
“Egiptus!” hüüatas Harry endamisi. “Miks küll tahab Tormaja kõikvõimalikest kohtadest just sinna minna?”
Mees isiklikult leidis, et varemed olid muutmatult masendavad, ja sajanditaguste surnute muumiad polnud seda sorti naised, kes hertsogit huvitaksid.
Siiski, see oli midagi uut!
Ta polnud kunagi Egiptuses käinud, hertsog samuti, ja sõit Merineitsiga aurujõul mööda Niilust ülesvoolu erines kindlasti rebasejahist või Tormaja suurepäraste hobuste jälgimisest, kui nad kevadist jahivõidusõitu liiga kergesti võitsid.
“Pealegi on tal Lily!” lausus Harry endamisi.
Mees sulges silmad ja jäi magama.
Teine peatükk
Lily Cairns astus välja vanamoelisest tõllast, millega ta parki jalutama oli sõitnud, ja sammus sooblinahkset muhvi käes hoides aeglaselt mööda treppi üles ning sisenes Belgrave Square’il asuva maja esikusse.
Ülemteener, hallijuukseline ja vanuse tõttu pisut kumaras, lausus kurdi inimese valjul häälel:
“Teil on külas Darlestoni hertsog, mu leedi!”
Lily seisatas hetkeks. Seejärel küsis ta meelerahuga, mida tegelikult ei tundnud:
“Kas tema hiilgus on salongis?”
“Jah, mu leedi.”
Lily kõhkles, siis jooksis trepist üles oma magamistuppa väledusega, mis kajastus ka südamelöökides, tõmmates enne ukse juurde jõudmist seljast pika karusnahkse äärisega mantli.
Naine heitis nii mantli kui ka muhvi voodile ning läks kiiresti tualettlaua juurde oma väga veetlevat kübarat peast võtma.
Seda tehes silmitses ta oma kujutist peeglis, ja ta silmad, mis olid äsja olnud elevusest suured, tõmbusid keskendudes pisut pilukile.
Seda oligi naine oodanud. Selle nimel oli ta palvetanud!
Nüüd ootas allkorrusel teda hertsog, ja naine oli astunud esimese sammu oma eesmärgi poole.
Lily Cairns oli kaval, kaalutlev ja rahuldamatult edasipüüdlik. Viieteistaastaselt oli ta otsustanud mitte lasta end vaesusel põrmustada ega elada ebamäärast elu eikellenagi Perthshire’ kõnnumaal.
Naise isa Roland Standish oli härrasmees, kuid vaesunud. Kui Lily oli kaheteistaastane, oli isa spordihuvilise mehena vastu võtnud esindajaameti Sir Ewan Cairnsi laialdases maavalduses.
Enne seda olid nad elanud lõunas, kuid ta isale ei meeldinud olla liiga vaene selleks, et võimaldada endale ratsutamist ja jahipidamist ning tal oli olnud järjest raskem külastada parimaid klubisid ja isegi Londonis oma eluaseme üüri maksta.
Lily ema oli õnneks surnud, kui tüdruk oli veel väga väike.
Nutika lapsena taipas Lily peatselt, et tema emaga oli seotud mingi saladus ja ta isa sugulased rääkisid emast alati kipras suuga.
Teised vihjasid, kuigi nad seda otse välja ei öelnud, et Lilyl ja ta isal oli vedanud, et ema enam elus polnud.
Kui Lily tädidelt aru päris, ütlesid nad vaid, et ta ema oli “jumala juurde“ läinud.
Kuid nende hääletoonist ja silmavaatest oli selge, et nende arust oli ema pigem sootuks teises kohas.
Alles suuremaks kasvades sai Lily teada, et ema oli olnud veinikaupmehe tütar, kellele isa raha võlgnes.
Ema oli olnud väga veetlev ja kui veinikaupmees avastas, et ta tütre oli võrgutanud üks ta suuremaid võlgnikke, avaldas kaupmees mehele abiellumiseks survet, mis polnud sugugi üllatav.
Samuti oli kaupmees pakkunud, et kustutab või tühistab võla, mis oli juba niigi liiga kaua tasumata olnud.
Kahjuks lõppes tütre surmaga ka raha, millega veinikaupmees abielu toetas.
Siis leidiski Roland Standish, et ettepanek minna elama Sir Ewan Cairnsi juurde Šotimaale oli hea ettekääne sokutada oma tütar sugulastele, kuni mees proovis elada senisest erineval moel.
Loomu poolest oli ta tegelikult sportlane, ja kuigi tänu vähesele harjutamisele polnud ta jahimehena alguses eriti vilunud, paranes asi peagi.
Samal ajal nautis ta rabanõmmede servas asuvat suurt mugavat hallist kivist maja ning oma peremehe seltskonda.
Nad käisid maavaldustes jahil, püüdsid jõest lõhet ning lõbustasid kohalikke klannipealikuid ja nende naisi, kes olid meelepärase seltskonna nimel valmis sõitma maha pikki maid iga ilmaga.
Alles siis, kui Roland Standish vihjas, et peaks lõunasse naasma, pakkus Sir Ewan talle oma maavaldustes maja ning palka, millest mees ei raatsinud ära öelda.
Ta pidi lahti ütlema kõigist Londoni sõpradest, kuid nende kaotust leevendas asjaolu, et tal oli ikka veel palju maksmata võlgu, mis võinuksid ununeda, kui ta piisavalt kaua põhjas püsis.
Lõpuks nõusse jäänud, kutsus ta enda juurde Lily, ja avastas tüdruku saabumisel rahulolevalt, et too oli eemal viibides mitte ainult pikemaks kasvanud, vaid ka äärmiselt veetlevaks muutunud.
Lily oli elanud isa sugulase juures piiratud elu, tüdruku käitumises ja arvamustes leiti pidevalt vigu, seega tähendas elu Šotimaal talle uut vabadust ja alguses oli see puhas nauding.
Aastate möödudes hakkas ta aga mõistma, kuidas kõik sõltus isa tööandja tujust ja heast tahtest.
Üle viiekümne aasta vana Sir Ewan oli tänu oma eluviisile ikka veel terve ja aktiivne mees, samuti võimukas ning väga teadlik oma iidsest Šoti sugupuust.
Nagu muistsed klannipealikud, ootas temagi mitte ainult kuulekust, vaid ka jumaldamist, mida ei jagunud enam nii hõlpsalt nagu vanasti.
Ja kuigi muutused jõudsid mägismaale aeglaselt, polnud teenijad enam nõus olema nii allaheitlikud kui varasematel aastatel.
Lily mõistis pea, et Sir Ewanile meeldis tunnetada Standishi ja tüdruku täielikku sõltumist temast. Sai ilmselgeks, et kui Lily midagi erilist soovis, ei muretsenud seda isa, vaid Sir Ewan.
Tüdruk oli samuti teadlik, et kuna mehe abikaasa oli umbes kümme aastat tagasi surnud, oli too üksildane nii mõneski mõttes.
Mees käis korrapäraselt reisimas, Lily mõistis hiljem, et ta külastas pikaajalist sõbrannat, kes avaldas mehe muidu rangelt maskuliinsele elule ainsana naiselikku mõju.
Peaaegu seitsmeteistaastasena avastas
