oled sa – kuidas seda nimetatakse, kui oled enne elanud ja uuesti sündinud?”
“Reinkarnatsioon.”
“Jah, just,” nõustus Myrtle. “Võib-olla oled sa mõne idamaise kuninga või Egiptuse vaarao reinkarnatsioon.”
“Võib-olla orja, ahvi või mao!” ütles hertsog nöökavalt.
“Ei, see pole võimalik!” hüüatas Myrtle. “Su anded, või mis need iganes on, on liiga hästi välja arenenud.”
Jäädes kindlaks oma otsusele mõtet mitte tõsiselt võtta, lausus hertsog:
“Ja kõik vaid seetõttu, et soovitasin sul Edward Thetfordi abieluettepaneku vastu võtta!”
“Ja sa keeldusid… minuga… abiellumast!”
“Tahan, et sa mind edaspidigi armastaksid,” ütles hertsog, “ja kindlasti ei teeks sa seda, kui oleksin su mees.”
“See peaaegu vääriks… printsess Alexandra moodi armukadedust… kui sust… täiesti ilma jään.”
Hertsog ei vastanud ja hetke pärast lausus naine:
“Hea küll, ma abiellun Edwardiga. Kuid palun, Tormaja, unustame ta veel vaid pisukeseks ajaks.”
Hertsog ei suutnud naise hääles kostvale palvele vastu seista. Ta keeras ringi, tõmbas naise endale lähemale ja ta suu peatus naise huultel.
Kuid isegi naist suudeldes küsis mees endalt:
“Kus on see armastus, mis mul puudub?”
Harry Settingham oli sügavas unes, kuid tajus, et keegi vedas kardinad akna eest kõrvale, ja mõtles enne silmade avamist, kui väsinud ta oli.
Mees oli hilja voodisse läinud ja ehk ka liiga palju Tormaja suurepärast veini joonud, sest tal puudus vähimgi soov järjekordsele päevale näkku vaadata.
Äkitselt mõistis ta, et aovalguse sisselaskmiseks oli kardinad avanud mitte ta kammerteener, vaid keegi palju kogukam, kes nüüd lähenes tema voodiotsale istumiseks.
“Tormaja!” hüüatas mees. “Mida sa nii vara tahad?”
“Tahan sinuga vestelda, Harry.”
Harry avas ponnistades silmad.
“Millest? Mis kell on?”
“Arvan, et umbes kuus.”
“Kuus? Püha taevas, Tormaja, mis juhtus?”
“Otsustasin maid uurima minna ja tahan, et tuleksid kaasa!”
“Maid uurima?”
Harry Settingham ponnistas end patjade najal istukile ja küsis:
“Mis sind rööpast välja on viinud?”
“Ei midagi,” vastas hertsog. “Olen lihtsalt otsustanud, et tahan minema saada kõigi nende toimetuste juurest, mida me nädalast nädalasse ja kuust kuusse üksluise järjekindlusega oleme teinud.”
“Arvan, et oled hull!” prahvatas Harry Settingham.
“Ma ei suuda ette kujutada midagi vähem üksluist kui sinu elu! Eelmisel nädalal pidasid jahti Leicestershire’s, ja kui maa liiga külmunud pole, peaksime homme ka jahile minema, ning sina räägid lahkumisest!”
“Lähen kohe Egiptusse!”
“Egiptusse?” karjatas Harry. “Kuid miks küll?”
“Arvan, et see on huvitav ja tahan vaaraode maad näha.”
“Ma pole kindel, et tahan vaadata vanu varemeid,” ütles Harry. “Bertie käis seal eelmisel aastal ja ütles, et see paik oli “surnud ja elus”, ainult Kairos leidus kenakesi tantsijannasid.”
“Ma ei lähe sinna selleks,” lausus hertsog. “Mul on tõsi taga, Harry, tahan näha Egiptuse minevikku ja ka muid maailmajagusid.”
“Kas sa oled Myrtle’ist tüdinud?” küsis Harry, nagu oleks ta äsja selle mõtte peale tulnud.
“Olen Myrtle’isse väga kiindunud,” sõnas hertsog kindlameelselt, “kuid Thetford palus teda endale naiseks ja soovitasin tal nõustuda.”
“Ah et ta on siis niikaugele jõudnud?” märkis Harry. “Sest saadik, kui sa Myrtle’i üle lõid, veeti White’sis kihla selle peale, et mees kaotab tema vastu huvi.”
“Võid alati kindel olla, et mis iganes järeldusele jõuavad White’si klubi liikmed, kel pole midagi muud teha, on see muutmatult vale!”
Harry naeris.
“Tegelikult tahad sa öelda, et ei salli, kui nad sinu eraelust räägivad. Püha taevas, Tormaja, peaksid ju teadma, et tood nende muidu üsna igavasse ellu valgust ja naeru.”
Hertsog naeris samuti, justkui ei saaks ta sinna midagi parata.
“Oletan, et sellisel juhul pean olukorraga leppima,” märkis mees. “Kuid sa pole veel mu kutset vastu võtnud.”
“Sinuga koos Egiptusesse minna? Muidugi, kui sa seda soovid. Kelle sa veel kaasa võtad?”
“Ma pole päris kindel,” ütles hertsog. “Tahaksin seda sinuga arutada.”
“Säärasel hommikusel kellaajal?”
“Kuna tahan lahkuda niipea kui võimalik, peab kutsed kohe välja saatma.”
Harry nõjatas pea padjale ja naeris.
“See on nii sinu moodi, Tormaja! Enamik inimesi, kes kavatsevad minna mõneks ajaks välismaale, eriti sellisesse kohta, kus nad pole varem käinud, kulutavad ettevalmistustele kuid. Hea küll, sinu võit! Ja ma ei protesti oma “ilu-une” kaotamise pärast.”
“Võid selle reisil korvata,” sõnas hertsog südametult. “Nii, kes võiks oletatavasti päris pika aja jooksul ikka lõbus olla?”
Enne nelja inimese väljavalimist käis tunnine arutelu.
Harry Settingham oli olnud kogu elu hertsogi lähim sõber. Nad olid koos Etonis käinud, läinud edasi Oxfordi ja teeninud kolm aastat kuninglikus ratsaväes, kuni hertsog päris tiitli.
Kuigi Tormaja oli nautinud oma rügemendi seltsimehelikkust, igatses ta sõjategevust, mis neile aga osaks ei saanud, kuna kuninglikku brigaadi saadeti väga harva välismaale.
Välilaagrid ja manöövrid ei asendanud seda, ja Harry teadis, et Tormaja näris juba suulisi, kuid pärast isa surma võis ta väärikalt ja laituseta erru minna.
Kuna kaks meest olid nii suured sõbrad, oletati, et Harry Settingham järgib hertsogi eeskuju.
Üldsus tunnistas Harry talitsevat mõju Tormajale, kuid ainult tema teadis, et tegelikult polnud eriti intellekti osas harukordsele mehele kellelgi mingit mõju.
Kui Myrtle Garforth vaid oletas, et hertsog polnud kunagi olnud armunud, siis Harry oli selles kindel.
