sobiva neiuga ning pärast tiitli- ja valduste pärija muretsemist nautida elu nagu Walesi prints koos rafineeritud kaunitaridega, kes ootasid mehi nagu kormoranid kala, mõtles Lily põlastavalt.
Naisel polnud mingit kavatsust nende ridadesse astuda. Ta ei tahtnud armukest, vaid abikaasat, ning tolle ta kavatses ka saada.
Hertsogiga kohtudes arvas naine, et aastaid tagasi vastu võetud otsus oli oivaline.
Nüüdseks teadis Lily, et mehe armuafäärid ei kestnud kaua, kuid ta ütles endale, et abiellub mehega enne, kui too jõuab tüdineda, ja pole oluline, mida mees seejärel teeb.
Kui Lily veel Edinburghis peatus, oli noorte naiste seas moodne käia ennustaja juures.
“Ta on nii ennekuulmatu,” oli üks naise sõpru talle öelnud. “Ta võib näha inimese minevikus nii salajasi asju, et neist pole kunagi ühelegi hingele kõssatudki.”
“Kuid tulevik?” küsis Lily.
“Ta on ilmeksimatu! Iga sõna saab tõeks!”
Lily külastas proua McDonaldit kõrvaltänavas, kus too kundesid vastu võttis.
Ennustaja oli “ebamaise” moega vanem šoti naisterahvas, kel olid kahtlemata mingid selgeltnägemisvõimed, kuid Lily otsustas, et mida naine ei “näinud”, selle mõtles ta välja.
Samas korrutas proua McDonald üha uuesti, et Lilyt ootab ees suur tulevik.
“Kõnnite ringi maa tähtsätega,” lausus naine kurinal, mis muutis ta kõne mõjuvamaks, kui see muidu oleks olnud. “Särendäte keedega karratult nagu kuninganna, ja alate on mehi, kes teite illos kiit’vad.”
Vanaproua täpsustas veel veidi ennustust ja küsis siis:
“Kas tah’te küss’ta miskit?”
Lily raputas pead.
“Ei,” vastas ta. “Olete öelnud kõik, mida ma teada tahtsin.”
Vana naine näis üllatunud.
“A’ armatsus? Pole veel oln’d neidust, kes siia oo tuln’d ega tahtn’d armatsusest rääkida.”
Lily naeratas ja naine jätkas:
“Kae, kullake, te jalge ette nakatass südameid loop’ma, a’ varampi ehku hiljempa annate ka enda oma ära, ja ei seda änam tagasi saa.”
Vana naine vaatas Lilyle otsa.
“Pedäge keik meeles, mis ma teile nimet’sin, ja selleks, mida teta kavatsete, piab teil pia kindlalt õlgadel ollema.”
“Pean meeles,” vastas Lily huvitul häälel.
Lily pani lauale pooleginise mündi ja mõtles samas, et see oli suur summa raisata asjale, mida ta mõistus tegelikult mõtete lugemiseks nimetas, kuid ometigi lisas see talle enesekindlust.
Nüüd, kui ta tuli mööda treppi teiselt korruselt alla avarasse salongi, mille aknad avanesid Belgrave Square’i parki, ütles ta endale, et kõik, mida ta oli plaaninud, kõik, mille nimel ta oli töötanud, hakkas teoks saama.
Naist ootas Darlestoni hertsog ja ta oli otsutanud raudse meelekindlusega, mis oli ajanud teda viieteistkümnendast eluaastast alates saama kõike, mida ta tahtis, et mehest saab ta abikaasa.
Edinburghi ennustaja oli pannud Lily mõtlema veel ühele viisile, kuidas ta ennast aidata võiks.
Kui kõrvaltänavas elav vana naine võis tunnetada inimeste tegusid moel, mida šotlased kutsusid “selgeltnägemiseks”, oli Lily üpris kindel, et seda jõudu võis igaüks kasutada.
Naine mõtles säärast nägemist arendada, ja ta oli elanud Šotimaal piisavalt kaua teadmaks, et igas külas oli mõni vanur, kellega peeti nõu tuleviku üle, kuna neil oli inimeste arvates “etteteadmine”.
Lilyle tähendas see annet, mida tema meelest võis ära kasutada oma auahnuse teostamiseks.
Kui ta tunnetaks, mida mees tunneb ja mõtleb, oleks ta mõjuvõim mehe üle palju tõhusam kui siis, kui mees oleks vaid ta ilust liimile läinud.
Lily koolitas end peaaegu kõigi kohatud inimeste puhul proovima selgepilguliselt näha nende meelelaadi ja arvas, et paljudel kordadel oli see tal ka erakordselt hästi õnnestunud.
Igal juhul hakkas ta kiiresti välja selgitama mehe harjumusi ja huvisid.
Mis puutus naistesse, siis julgustas Lily neid rääkima oma tundlikkusest ja ehk ka salajasest kurbusest, ning nad pihtisid talle moel, mis andis kaemuse nende pettumustesse ja piinadesse.
Nüüd lausus Lily endale, et kui ta kavatseb hertsogit kütkestada ja endale hoida, peab ta kohe algusest peale mehele selgeks tegema, et erineb kõigist teistest naistest, kellega too oli läbi käinud ja, nagu naine oli teada saanud, märkimisväärselt kiiresti tüdinenud.
Naine läks salongiukse juurde.
Väga sarmikas ja ülimalt keigarliku välimusega hertsog seisis vanamoodsa mööbli keskel ja näis valitsevat tervet tuba.
Naine peatus hetkeks lävel, teadlikuna, et valges kleidis ja punaste juustega, mis olid täna hommikul õnneks juuksuri juures soengusse seatud, paistis ta väga veetlev.
Enne kui Lily mehe poole suundus, läksid ta silmad üllatusest pärani.
“Milline üllatus, teie hiilgus,” lausus ta, “kahjuks pean teatama, et mu meheõde pole kodus.”
“Tulin teid vaatama,” vastas hertsog.
Mees võttis ta käe ja hoidis seda hetke pihus, samas enne käe huultele tõstmist naisele silma vaadates.
“Mind vaatama?” küsis Lily leidlikult.
“Arvan, et olete sama teadlik kui minagi, et me ei lõpetanud oma vestlust Marlborough House’is. Tema kuninglik hiilgus katkestas meid ja lausa kiskus teid minu juurest ära ning ma lootsin teid teadvat, et ma polnud soovitu lausumisega isegi alustanud.”
Lily leidis, et mitte ainult hertsogi sõnad ei toonud selgust, vaid ka tõik, et mehe silmad, nagu ta teadis, haarasid endasse ta näoilme ja pikkade ripsmete kaardumise, ja ta vaatas üsna häbelikult maha, justkui oleks mehe imetlus teda hämmeldanud.
Naine tõmbas oma käe hertsogi pihust ja too ütles:
“Tulge ja istuge. Mul on teile kutse, loodan, et võtate selle vastu.”
Lily ei vastanud, kuid mõtles, et kutse Darlestoni lossi on just see, mida ta tahtis.
Tal avaneks võimalus näha maja, mis ühel päeval saab tema omaks, ja kus ta peaks end üleval kui terve kõrgema seltskonna perenaine.
Naine naeratas mehele raugelt, ta naeratus oli veidi ebakindel ja natuke küsiv, nagu poleks ta kindel, mis kutse see on ja mõtiskleks juba, kuidas seda vastu võtta.
Lily istus sohvale, selg sirge, käed süles koos ja nägu hertsogi poole pööratud.
Istudes teadis ta, et tema tagant aknast paistev kahvatu talvepäike ümbritses ta juukseid aupaistena.
“Olen
