selle sulle sõbraga, keda saan usaldada – ja neid ei ole palju. Praegusel hetkel ei usalda ma isegi postkontorit. Ole tema vastu kena, kui peaksite kohtuma. Ta on must nagu süsi – aga kuldse südamega.
Näeme, kui kokku saame – ja ma ei taha, et lennuväljal oleks punane vaip ja puhkpilliorkester!
Õnnistan sind, kullake, ning ole tubli.
Chris.”
Viimaste sõnade juures Romina hääl pisut värahtas ning ta väike lõug kerkis, nagu trotsiks ta oma kokkuvarisemist.
Kindral sirutas käe välja.
“Kas ma tohin kirja näha?” küsis ta.
Romina ulatas selle üle laua.
“Üleval on aadress,” ütles kindral.
“Me teame seda!” ütles Merlin.
“Siiski on meeldiv teada, et meie informaatorid ei eksinud,” vastas kindral.
“Kas see on kõik, mis sul on öelda?” nõudis Romina, hääles kirglik protestinoot. “Kas sa ei näe, et see, mille Chris avastas, on ohtlik?”
Mehed ei vastanud ja ta jätkas:
“Ma hoiatasin teda pidevalt, et ta läheb oma lugude jahtimistega liiale. Või kas asi oli ikka selles? Kas tema töötas ka sinu juures?”
“Mitte otseselt,” vastas kindral. “Chris otseselt minu juures ei töötanud ja ma ei tahtnudki seda. Nagu sa tead, meeldis talle olla kirjanik ja ajakirjanik. Ta tahtis olla vabakutseline, et saaks igal pool maailmas ringi käia – teha lugusid siit ja sealt. Ning ma ei seganud kunagi vahele.”
“Kuid ta varustas sind informatsiooniga?” nõudis Romina.
“Jah, ning sageli oli see väga väärtuslik,” ütles kindral. “Kuid eelkõige tahtis ta kirjutada – ta tahtis uudiseid leida. Kui ta uuris relvade Kuubasse toimetamist, ei olnud see töö kuidagi minuga seotud.”
“Kuid igal juhul kandis ta sageli sulle ette,” käis Romina peale.
“Ma võin öelda, et ta rääkis mulle paljusid asju, mida ma teada tahtsin,” vastas kindral.
“Ja mille ta siis seekord oli avastanud?”
Kindral laiutas abitult käsi.
“Mina tahaksin seda samuti teada,” ütles ta.
Romina osutas kirjale kindrali ees ning luges valjusti:
“On oodata tulevärki ja paljude tähtsate peade mahavõtmist. Mida see tähendab? Mida ta võis leida?”
“Mis sina arvad, Merlin?” küsis kindral.
“See võib tähendada mitmeid asju,” vastas Merlin Forde, “illegaalset relvaäri, orjakaubandust, narkoäri! Ida on lugusid tulvil ning Chris võis olla ühe või mitme asja jälil.”
Ta kõndis laua juurde ning vaatas üle kindrali õla.
“Ma oletan, et Salvekov ei lugenud seda kirja?” küsis ta nagu muuseas.
“Muidugi mitte!” vastas Romina. “Ma ei oleks seda talle näidanud, ta ainult teadis, et tuli mingi kiri. Ning ma ei avanud seda enne, kui ta oli lahkunud.”
“Ja telegramm?”
“Ta ei näinud seda ka, mis seal oli. Ma… lihtsalt palusin tal ära minna.”
Romina teadis, et Merlin Forde’i silmad on temale suunatud, ning ta ei suutnud takistada õrna puna levimist põskedele.
Kuna Romina tundis end ebamugavalt, ütles ta ründaval toonil:
“Niisiis, sõidan Kairosse täna õhtul või homme hommikul, kohe, kui lennuk läheb.”
“Midagi sellist te ei tee!”
Merlin Forde’i hüüatus oli nii tungiv, et Romina vaatas teda hämmastunult.
“Te teete asja ainult hullemaks,” kinnitas mees. “Ma kavatsen Chrisi surma kohta rohkem välja uurida ning annan teile täpselt teada, mis temaga juhtus – nii ruttu kui saan.”
Rominat pani õhku ahmima mehe toon, mis kostis nii, nagu oleks tegemist pahandust teinud koolitüdrukuga.
Et aega võita, kummardas ta ettepoole, võttis laualt oma venna kirja ning pani selle tagasi ümbrikusse.
Siis ütles ta vaikselt, kuid kindlalt:
“Ma kardan, härra Forde, et teie käigud ei huvita mind üldse. Ma lihtsalt informeerin oma hooldajat, et ma sõidan Kairosse.”
“Kuid ma ütlesin teile, et seda ei tohi teha,” sõnas Merlin.
Romina vaatas kindralile otsa.
“Ma peatun “Shepheard’sis,” ütles ta. “Kui tahad minuga ühendust võtta, siis olen ma järgmisel nädalal igal juhul seal.”
“Nüüd kuulake mind,” segas Merlin Forde vahele. “Me ei taha mingil juhul jätta muljet, et kahtlustame Chrisi ebaloomulikku surma. Kindral, nagu ta teile räägib, on juba suhelnud Briti saatkonnaga. Neile teatas Chrisi surmast Egiptuse arst, kes tema juures viibis, ning me saime teada, et ta maeti eile.”
“Millal ta siis suri?” küsis Romina.
“Arsti sõnul neli päeva tagasi,” vastas Merlin. “Sellest ei teatatud kohe, sest nad ei teadnud, mis rahvusest ta oli.”
“See on naeruväärne!” sähvas Romina vastu. “Keegi ei saa pidada Chrisi kellekski muuks kui inglaseks.”
“Ma mõtlen…” ütles Merlin mõistatuslikult.
“Te arvate, et Chris võis olla maskeeritud?” küsis Romina. “Jah, muidugi! Ma unustasin. See on just sedasorti meeletus, mida Chris teeks – etendaks araablast. Talle meeldis väga, et Bombays teda keegi ära ei tundunud, kui ta oli hindu moodi riides. Kuid see oli ammu.”
“Ma arvan, et Chris on kasutanud paljusid maskeeringuid, ühel ja teisel moel,” ütles Merlin Forde. “Kuid maskeeringu puhul on see oht, et kui keegi selle avastab, siis on ta üpris kindel, et ollakse paha peal väljas.”
“Miks te arvate, et Chris võis Kairos maskeeritud olla?” küsis Romina.
“Vaid seepärast, et ta vahetas hiljuti aadressi ja kolis linna palju vaesemasse kvartalisse,” vastas Merlin Forde.
“Kes teile seda rääkis?” küsis Romina. “Ega ometi Briti saatkond?”
“Ei, see oli keegi, kellega ma täna hommikul telefonis vestlesin,” vastas Merlin. “Ta oli Chrisi näinud umbes nädal tagasi, just enne kojutulekut.”
“Kas ta rääkis veel midagi?”
“Ei, sest ta ei rääkinud Chrisiga. Ta lihtsalt tundis ta juhuslikult ära ühes kohvikus Kairo võrdlemisi halva kuulsusega linnaosas ning järgnes talle sinna, kus Chris tema arvates peatus.”
Romina
