mida ta oli kogu aeg kasutanud, ning ütles väga tõsiselt:
“Teie tundsite Chrisi paremini kui mina. Kas ta teie arvates oleks öelnud, et on millegi tähtsa jälil, kui ta poleks selles kindel olnud?”
“Ei oleks, see on tõsi,” ütles Romina. “Chris naeris alati oma edu üle ning teeskles, et tal pole mingit muret.”
“Seepärast ei taha ma midagi juhuse hooleks jätta. Kui Chris ütles, et asi on tähtis, siis on. Pole mingit mõtet loota, et siin on tegemist pühapäevakooli või väikese kähmlusega, kus osalevad amatööridest pangaröövlid. Ta on ilmselt jõudnud suurte ninadeni ning meie peame esinema küllalt esinduslikult, et neis huvi äratada, sest muidu ei jõua me kusagile!”
“Minu arvates võib teil õigus olla,” nõustus Romina.
“Siis on tore,” ütles Merlin.
Ta pani käe tasku ja võttis välja mõned paberid.
“Siin on teie pass,” ütles ta. “Õnneks oli kindralil teie foto. See on Romina Faye nimele.”
“Miks on eesnimi sama?” küsis Romina.
“Seda ma nõuan alati,” vastas Merlin. “Pealegi on miljonitel inimestel üks nimi – see ei ole midagi, mis võiks kahtlusi äratada. Kuid olen leidnud, et kui inimene ei ole eriti kogenud, siis on hädaolukorras kohutavalt raske varjunime meeles pidada. Instinktiivselt hakatakse kirjutama nime, mida on sünnist saati kantud.”
Ta naeratas ja jätkas:
“Selleks ajaks, kui olete Romina A-tähega lõpule jõudnud, tuleb teil meelde, et vaja on kirjutada “Faye”, aga mitte “Huntley”. Ning kui töötate kellegagi koos, kes teab te õiget nime, siis too ütleb seda mõnikord kogemata. Siis võib olukord ohtlikuks minna.”
“Jah, saan aru,” ütles Romina. “Nii et teie jääte siis Merliniks?”
“Ma arvasin, et see sobib väga hästi – “Merlin Nickoylos”,” ütles ta muiates.
“Ning minu arvates kõlab “Romina Faye” täpselt nagu filmistaar,” vastas Romina.
“Teie viimane film, kus olite pelgalt statist – ainult te ei tunnista seda! – oli “Ben Hur” ning enne seda osalesite “Kümnes käsus”. Minu arvates on selline religioosne nüanss väga võluv.”
“See ei paista just eriti glamuurne,” ütles Romina.
“Kuid te näete glamuurne välja, ärge seda unustage. Mina olen brünett, tõmmu, keskealine kreeklane. Mitte puhtavereline, loomulikult – minu esivanemate hulgas võib leida paljude rahvuste esindajaid. Ning mind köidavad blondid, sinisilmsed naised, kes on just nii rumalad nagu nad on.”
“Tänan veel kord,” ütles Romina sarkastiliselt. “ma arvan, et parem otsustan ise oma osa üle.”
“Ma kahtlen, kas teil on selleks aega,” ütles Merlin kergelt. “Ning nüüd pean ma minema. Kell üks on all auto, mis viib teid lennujaama. Peate kiirustama. Siin on kleebised teie kohvritele – või parem ma panen need ise kohale, seni kui te selle pileti võtate ja oma kotti panete.”
Romina avas pileti.
“See on ju New Yorgist!” hüüatas ta.
“Muidugi,” vastas Merlin. Te tulite New Yorgist teise lennukiga ja käisite vahepeal Glasgow’s vana sõpra vaatamas.”
“Tundub, et kõik klapib,” ütles Romina külmalt.
Mees vaatas kella kamina kohal.
“Peaksite kiirustama,” ütles ta. “Teil tuleb kella kaheks lennujaamas olla ning te ei taha endale sellega tähelepanu tõmmata, et näiteks valjuhääldist teie nime öeldakse.”
“Ei, muidugi mitte,” nõustus Romina.
Ta pööras ringi ja kiirustas magamistuppa, mõistes mantlit võttes, et mees on otse ta selja taga.
Merlin hakkas kleebiseid kohvrile panema ja käepideme külge siduma.
“Mustad prillid?” küsis ta, kui Romina parajasti naaritsakasukat selga pani. “Kas teil on need olemas?”
“Ma loodan,” vastas Romina. “Kui ei, siis olen kindel, et teil on need kaasas.”
“Tegelikult ongi,” ütles mees, “kuid ilmselt eelistate enda omi. Need on mugavamad.”
“Kui kena, et te minu pärast muretsete,” vastas Romina küüniliselt ning leidis tualettlaua sahtlit avades selle tagumisest otsast mitu paari prille, tema enda ja Chrisi omi.
“Olen valmis,” ütles ta.
“Ning õigel ajal!” vastas Merlin. “Imedel ei ole otsa ega äärt. Olen alati pidanud oma naiste järel ootama.”
“Siis võib-olla otsite üllatusi seal, kus mina olen asjast huvitatud,” nähvas Romina.
“Võimalik,” vastas ta. “Te olete võrdlemisi erinev nendest tüdrukutest, keda mina olen tundnud. Kas Alex Salvekov saatis teile need orhideed, mida te ei ole oma heakskiiduga õnnistanud?”
Romina ei olnud seda küsimust oodanud. Kohe ei leidnud ta vastamiseks sobivaid sõnu.
“Ta on õrnema soo juures üsnagi hinnas,” ütles Merlin vestlustoonil. “Võiks arvata, et see on tal esimene kord, kui tema odavatel väikestel kingitustel on niisugune ränk saatus.”
“Ma ei usu, et on mõtet selle üle arutleda,” ütles Romina.
“Loodetavasti mitte,” vastas Merlin. “Samas – kas ta ei hakka mõtlema, miks te nii äkki ära kadusite?”
“Alex Salvekov ei tähenda minu jaoks midagi,” vastas Romina. “Ma ei ole tema tunnetest tõepoolest huvitatud.”
“Aga tema on,” ütles Merlin. “Minu arvates oleks hea mõte kirjutada talle kiri, tänada lillede eest ja öelda, et lahkute mõneks päevaks Londonist. Võite öelda, et läksite Bournemouthi või Šotimaale oma tädi vaatama – ükskõik kuhu, kuni senikaua kui ta ei püüa teile järgneda.”
“Tõenäoliselt ta ei tee seda,” ütles Romina järsult.
“Mina nii kindel ei oleks,” vastas Merlin. “Te olete kena tüdruk ja Salvekov on kulutanud teie lilledele vähemalt kakskümmend viis naela.”
Romina surud huuled kokku.
“Hästi, ma saadan talle sõnumi,” ütles ta halvakspanuga. “Aga tegelikult ma ei tunne teda eriti hästi. Ma kohtasin teda “Lady Davidstonis” umbes nädal aega tagasi. Muidugi olin ma teda ennegi näinud – ta on alati kõige paremates kohtades.”
“Ta on seltskondlikust suhtlemisest väga huvitatud,” ütles Merlin pisut pilkavalt.
“Muidugi – ta on lõbus, vaimukas ja väga rikas,” vastas Romina.
Ta ei tahtnud Alexit kaitsta, kuid samas oli Merlini hääles olnud nii väljakannatamatult ülbe noot, et ta tundis iha talle vastu nähvata.
“Sellisele
