rohkem kui miski muu.”
“Muidugi oli see nii,” nõustus kindral. “Su vend oli väga julge noormees – ning mõnes mõttes väga rumal. Ta ei kuulanud ka mind – ma rääkisin temaga küllalt sageli.”
“Igatahes kavatsen ma välja selgitada, mis juhtus,” ütles Romina. “Ma ei kavatse siin lihtsalt istuda, mõtlemata sellele, et ta on külmavereliselt tapetud. Ning ma tahan tema alustatud töö lõpule viia.”
“Kuid te ei saa seda teha,” ütles Merlin Forde ning lõi rusikaga lauale. “Te olete naine. Mida te enda arust suudate avastada?”
“Naised on varemgi igasuguste asjadega hästi hakkama saanud,” kähvas Romina vihaselt. “Ning mõned parimad spioonid olid naised, eks ju, Hoolu?”
“Olid tõesti,” nõustus kindral. “Minu arvates võlgned sa vastassugupoolele vabanduse, Merlin.”
“Hea küll, ma vabandan,” ütles Merlin Forde kannatamatult. “Kuid taeva pärast, ära lase preili Huntleyl end lolliks teha ja Kairosse tormata, käes põlev mõõk, ning anda kõigile võimalus jäljed peita ja ära kaduda.”
Tema jutul oli jumet ning kui Romina ei oleks nii vihane olnud, siis oleks ta meest kuulanud. Kuid ta oli vihane – sest mees oli ta vihale ajanud – ning mitte miski, mis too oleks praegu öelnud, ei oleks ta otsust kõigutanud.
Romina tõusis püsti.
“Ma kardan, et meie arvamused lähevad lahku,” ütles ta. “Hoolu, kullake, ma hoian sinuga ühendust. Kui vajan sinu abi, ei kõhkle ma seda palumast.”
Ta tõmbas mantli selga ning hakkas kindaid kätte panema. Seda tehes kuulis ta teatava rahuloluga, kuidas Merlin Forde ütles kindralile tungival sosinal:
“Pea ta kinni! Sa ei tohi tal minna lasta!”
Kindral vaatas otsa Merlinile ja seejärel Rominale. Nõrk naeratus kõverdas ta suunurki.
“Üks hetk, Romina,” ütles kindral. “Kui sa siia tulid, rääkis Merlin parajasti mulle Kairosse sõidust ning mõtles, milline lähenemisviis oleks tema seisukohast kõige parem.”
Ta kõhkles enne jätkamist.
“Nagu näha, ei ole Merlinil erilist positsiooni, kui tuleb suhelda tavaliste ametnikega. Samas on sinul kui Chrisi õel täielik õigus esitada küsimusi, mis puudutavad sinu venna surma.”
“Loomulikult,” nõustus Romina. “Seda ma arvan ise ka. Seepärast ei ole härra Forde’il vaja sellega tegelda. Ma lähen Kairosse ning teatan sulle – ja kui soovite, siis ka teile, härra Forde – kõigest, mida avastan.”
Tema hääles oli võidukusenoot ning ta tundis, et on sellele jälestusväärsele noormehele, kes pani ta ebamugavasse olukorda, üks-null ära teinud.
“Samas,” ütles kindral, nagu Romina ei olekski midagi öelnud, “on mul tunne, et sulle antakse küll palju tõepäraseid vastuseid, kuid ise avastad sa väga vähe.”
“Ma tean, et see ei ole lihtne,” ütles Romina äkitselt tõsinedes. “Kuid ma annan oma parima, et targalt tegutseda.”
“Ma ei usu, et sa jõuaksid eriti kaugele,” ütles kindral leebelt. “Seepärast soovitan, et läheksime kompromissile. Te võiksite koos minna.”
“Koos?” hüüatas Romina ning nägi, et Merlin Forde’i nägu väljendas ülimat hämmastust.
Teine peatükk
Romina jättis lahtise kohvri toolile ja otsis garderoobist asju, mida kaasa võtta.
Ta krimpsutas nägu, mõeldes eelnevale reisile. Mis oleks veel ebameeldivam kui seotus mehega, keda ta algusest peale ei sallinud – mehega, kellega tal ei olnud midagi ühist?
Kuid minna koos Merlin Forde’iga oli siiski parem kui mitte midagi, ning kõige rohkem tahtis Romina praegu Londonist minema pääseda. Ta mõtted libisesid reisi eesmärgilt eemale ning ta tundis peaaegu kergendust, kui uksekell helises.
Väljas seisis noormees, hoides süles tohutut korvi, mis oli kaetud valge paberiga. Naine nägi, et see on saadetud väga kallist Mayfairi lillekauplusest.
“Preili Ro… Romeena Huntley?” küsis poiss, hääldades ta nime valesti.
“Jah.”
“Kirjutage alla.”
Poiss ulatas talle raamatu ning ta kribis sinna oma allkirja. Siis pandi raske korv talle sülle.
Romina viis lilled elutuppa ning asetas need madalale diivanilauale kamina ääres. Hetkeks ta lihtsalt vaatas paberit ning seejärel rebis selle peaaegu raevukalt ära.
Korvis olid lillad ja valged orhideed – suurejooneline, väga kallis kingitus.
Korvi käepideme külge oli kinnitatud ümbrik. Romina võttis selle kätte ning avas väikese, kõvasti suletud ümbriku sõrmedega, mis tundusid äkki kanged.
Ta silme ees oli nimi ning selle kohal sõnum:
“Mõeldes suurepärasele õhtule, kõige võluvamale Londoni tüdrukule.”
Romina seisis väga vaikselt. Ta tundis, kuidas sõnum rajab teed tema mõtetesse ning tekitab veel naeruväärsema tunde, kui tal enne seda oli olnud. See ei olnud mehe, vaid tema süü. Ta oleks pidanud arukam olema ja endast rohkem lugu pidama.
Pisut ohates võttis ta korvi ja viskas selle teise toanurka – viskas kogu jõust, nii et see põrkas vastu aknaalust seina ja kukkus kummuli. Orhideed valgusid vaibale ning lebasid seal ebaloomulikus asendis, nende keerdus, lõhestatud keeled justkui protesteerisid sellise kohtlemise vastu.
Rohkem nende poole vaatamata pööras Romina ringi ja jooksis tagasi magamistuppa.
“Ma pean ära minema,” mõtles ta. Alex kindlasti helistab talle. Nad olid sel ööl rääkinud õhtusöögile minekust ning ta teadis – mees loodab, et ta kutse innukalt vastu võtab.
“Ma pean ära minema… Ma pean ära minema…” See refrään kordus nagu rongirataste lõgin.
Ta hakkas pakkima, muretsemata selle üle, kas ta rõivad lähevad kortsu või mida ta peaks kaasa võtma.
Siis helises uksekell uuesti. Ta seisatas, süda pekslemas.
Kas tema võis helistada? Romina vaatas kella – ühest puudus kakskümmend minutit. Oli väga ebatõenäoline, et ta tuleks ilma ette helistamata, aga ta võis olla seda teinud, kui Rominat kodus ei olnud. Kuid lantšist ju ei räägitud.
Romina ei võinud sellega riskida, ta ei võinud ust avada ja näha teda seal seismas, naeratus huulil, too pilk silmis. See oleks teinud Romina veel odavamaks kui ta praegu tundis end olevat.
Kell helises jälle.
“Kui see on Alex, siis panen ukse ruttu kinni ja keeldun temaga rääkimast,” mõtles ta.
Kuid seal ei seisnud Alex, vaid Merlin Forde.
“Ma hakkasin mõtlema, et olen tulnud valesse kohta,” ütles ta.
“Mida
