style="font-size:15px;"> Kuidas võis võimalik olla, et maatüdruk, kelle isal pole pennigi, tegutseb nii sundimatult?
Mees oleks olnud veelgi rohkem häiritud, kui poleks teadnud, et Elaine kohtles kõiki mehi, kes teda võluda püüavad, samamoodi.
Noore neiu puhul oli uskumatu, et ta käitub nagu täht, kes on tulnud taevast alla surelikke võluma.
Ent mitte selleks, et saada nendega lähedaseks.
Kuna krahv oli säärasest käitumisest üllatunud, läks ta lord Williamit otsima. Too oli White’i klubi liige, ehkki sai endale Londonis käimist harva lubada.
Krahv leidis ta kaarditoast joomas, sest mängimist ei saanud ta endale lubada.
„Mul oli just meeldiv võimalus teie tütart kohata,“ ütles krahv.
„Kena, kas pole?“ märkis lord William.
„Ma arvan, et kohasem oleks öelda „kaunis“!“ vastas krahv. „Ent ma ei ole kunagi kuulnud, et te temast räägiksite.“
„Milles asi on,“ küsis lord William, „millal ta koolis käis?“
Ta valas endale pool klaasi šampanjat ja jätkas:
„Saan teile öelda vaid seda, Charncliffe, et tütred on kuradima kallid ning kleit ei pea niikaua vastu kui hobune!“
„See on õige,“ nõustus krahv.
Ta oleks veel midagi küsinud, ent sai aru, et lord William on omadega üsna segi. Kuna šampanja oli tasuta, kavatses ta seda juurde tuua.
„Charncliffe, ma olen tüdrukul käskinud abielluda,“ üles ta pehme keelega, „ning mida kiiremini, seda parem, sest mina puutun ka sellesse!“
„Kas teil on näpud põhjas?“ küsis krahv kaastundlikult, vastust ette teades.
„Juba koputatakse uksele!“ ütles lord William nukralt. „Olgu nad neetud! Alati löövad nad maaslamajat!“
Nagu oleks ta oma segases olekus äkki aru saanud, kellega ta räägib, ütles mees:
„Kui tahate Elaine’iga abiellumiseks minu õnnistust, Charncliffe, siis annan selle!“
Krahv mõtles, et selle asjaga minnakse liiga kiiresti liiga kaugele, ning kõndis minema.
Ta teadis, et lord William tahab leida rikast väimeespoega, ning „mida varem, seda parem“, nagu ta ise oli öelnud.
See tegi krahvile nalja ning ta vaatas preili Dale’i.
Mees mõtles, kas Elaine vahetab oma austajaid, kuni leiab küllalt rikka, kes sobib nii talle kui ka tema isale.
Krahv teadis, et kui asi on nii, siis tema ise on kõige tõenäolisem finišisse saabuja.
Jutud tema jõukusest ei olnud liialdatud.
Tema oma oli Charn ning 5000 aakrit head Oxfordshire’i maad.
Ka oli tal Berkeley väljakul kõige suurem ja väärikam maja.
Tal oli mõis Newmarketis, kus ta oma võidusõiduhobuseid treenis, ning teine Epsomis, mille juurde kuulus suur maavaldus suurepäraste talumaadega.
Kuna ta sel õhtul Elaine Dale’iga ei tantsinud ning et saadikuproua käitus väga pealetükkivalt, ei mõelnud ta neiu peale enne, kui kuulis temast klubis räägitavat.
Krahv mõtles, et päris naeruväärne on Elaine’i niiviisi ülistada.
Sel õhtul leidis ta end Devonshire’ juures külas olles Elaine’i kõrval istumas.
Ta oli üpris üllatunud, et neiu oli arvatud nii tähtsale positsioonile.
Ent krahvile tuli meelde, et lord William oli alati olnud krahvinna eriline sõber.
„Kas teile meeldis eile Beauchamp’ide ballil?“ küsis mees.
Ta mõtles Elaine’iga rääkides, et neiu on tõesti armas ning võimatu oleks selgitada kellelegi, kes teda näinud pole, kuidas ta teiste peol olnud naiste hulgast silma paistab.
Peaaegu kõik olid tunnustatud iludused, ent see noor tüdruk kiirgas midagi sellist, mis pani iga toas viibima mehe teda vaatama.
Krahv ootas oma küsimusele vastust ning lootis, et neiu ütleb, kui kahju tal on, et ei saanud temaga tantsida.
Tema imestuseks vastas Elaine:
„Kas teie olite seal?“
Hetkeks ta arvas, et ei kuulnud õieti.
Tundus võimatu, et teda, seltskonna kõige hinnatumat poissmeest, ei mäletanud mingi tühipaljas tibuke, kes oli äsja maalt tulnud.
„Ma polnud mitte ainult seal,“ ütles mees tõredalt, „vaid palusin teid tantsima!“
„Kas tõesti?“ küsis neiu kergelt. „Ma pidin nii paljudele kutsetele eitavalt vastama, et praegu on raske neid kõiki meenutada.“
Kuna sellele väljakutsele oli võimatu vastu seista, jätkas krahv preili Dale’ile mulje avaldamist.
Ta leidis üllatusega, et seda oli raske teha.
Neiu kuulas teda ja naeris ta naljade peale. Mees mõtles, et preili Dale on kõigega väga nõus.
Ent õhtusöögi lõppedes oli krahv päris kindel, et Elaine’i silmis pole sellist ilmet, nagu mees lootis. Preili Dale ei püüdnud endale tähelepanu tõmmata.
Samuti ei kasutanud ta naiselikke nõkse, mida krahv nii hästi tundis.
Ehkki mees oli seda oodanud ning just nii käitus tema teisel käel istuv daam, ei olnud miss Dale’il muidugi vaja midagi sellist teha.
Nädal hiljem läks krahv White’i klubisse. Üks sõber küsis temalt:
„Kas sa võiduajamiste tabelit oled näinud, Darril? Sa jääd Hamptonist maha.“
„Millest sa räägid?“ küsis krahv.
„Minu meelest oleks sa pidanud seda praeguseks juba teadma, et veetakse kihla, kas Hampton saab kuldmedali, mis tähendab loomulikult „võrratut Elaine’i“.
„Ma ei saa aru, mida paganat sa räägid!“ hüüdis krahv.
„Väga lihtne,“ vastas sõber. „Kihlveoraamat on välja võetud ning panuseid tehakse sellele, kas sina või Hampton panete enne juuni lõppu Elaine Dale’ile sõrmuse sõrme!“
Krahv pööras ringi ja läks sinna, kus hoiti White’i kuulsat kihlveoraamatut.
Lehekülgi pöörates leidis ta arvukalt oma sõprade nimesid ning summad, mis nad olid panustanud.
Hetkel oli krahv teisel kohal ning ta mõtles huuli kokku pigistades, et see on solvang.
Ta oli neist kahest tunduvalt jõukam ning seepärast pidi iga naine arvama, et ka võluvam.
Aga
