ma tean, et papale… te meeldite,“ ütles Elaine. „Samas… oleks suur viga… abiellumisega kiirustada… enne kui tunneme teineteist… pisut paremini.“
Krahv oli hämmastunud.
„Me oleme teineteist viimastel nädalatel kohanud,“ ütles ta.
„Jah, aga… mitte kahekesi olles,“ ütles Elaine. „Alati on meie ümber palju inimesi.“
Krahv ei vastanud ning hetke pärast ütles neiu silmi maha lüües:
„Muidugi olen ma kuulnud, kui edukas te olete… ning kui paljud… naised on olnud… teisse armunud.“
„Te ei tohiks kuulujutte uskuda!“ katkestas krahv. „Ning ma kinnitan teile, Elaine, käsi piiblil, kui vaja, et ma ei ole kunagi, ja see on tõsi, endale kedagi varem naiseks palunud.“
„Siis on mul muidugi see au,“ ütles Elaine, „väga… suur au… aga ma pean… mõtlema.“
Neiu läks tema juurest eemale akna juurde ning päikesepaiste ümbritses teda nagu oreool.
Krahv vaatas neiut tükk aega, jäädvustades selle pildi, enne kui tema juurde astus.
Siis ütles ta:
„Olge mõistlik, Elaine, ma armastan teid ning tean, et suudan teid end armastama panna. Kuulutame oma kihluse välja ja abiellume enne hooaja lõppu.“
Elaine tõstis jällegi käed, nagu oleks mees piirid ületanud.
„Ma pean mõtlema… palun… ma pean… mõtlema.“
„Mis seal mõelda on?“ küsis krahv.
„Teist, muidugi! Teist!“
„Mispärast minust?“
„Ma tahan olla… kindel,“ ütles Elaine kõhklevalt, „päris… päris kindel, et me… armastame teineteist küllaldaselt… et abielluda.“
„Ma ei paluks teil endaga abielluda, kui poleks kindel, et teie olete just see, keda ma tahan,“ ütles krahv, „ning ma arvan, kallis, et sulle meeldiks olla Charn, ning see oleks täiuslik raam su ilule.“
Krahv mõtles, et neiu kuulab, ning jätkas:
„Kõigist kaunitest naistest, kes on olnud Charni lossi perenaised, oled sina kõige ilusam.“
„Tänan,“ sosistas neiu.
„Me toome Romney sinust portreed maalima ning ma panen selle oma kabinetti üles.“
„Mulle see… meeldiks.“
„Vastus on siis „jah“?“
Jälle pani krahv käe neiule ümber, ent too nihkus eemale.
„Ma tahaksin siiski mõelda… ent ma tahaksin muidugi Charni näha… kui sa mu sinna kutsuksid.“
Krahv sirutas käed laiali.
„Tule homme ja kutsu kaasa, keda tahad.“
„Sa oled nii… lahke,“ ütles Elaine, „aga homme on Londonis ball, millest ma ei saa… keelduda.“
Krahv hakkas naerma.
„Sa pead teadma, mu kallis, et mina kui sinu abikaasa olen tähtsam kui ball.“
„Aga see… ball… on üpris… eriline.“
„Miks?“ küsis krahv.
„Sest see korraldatakse… minu auks.“
„Kes korraldab?“
„Hamptoni markii.“
„Ta korraldab sulle balli?“ hüüatas krahv imestunult.
„Ainult väikese. Kuna papa ei saa endale seda lubada, siis võid ette kujutada, kui põnev see mulle on.“
„Muidugi,“ vastas krahv. „Ja ma oletan, et olen ka kutsutud?“
„Ma olen kindel, et James kutsub sind, kui ma teda palun.“
„Ei maksa vaeva näha,“ vastas krahv.
Seejärel, nagu arvates, et see on temast väiklane, lisas ta:
„Muidugi, kui sa oled minuga kihlatud, siis Hampton peab aru saama, et sa ei saa ballile ilma minuta minna. Teisest küljest, sul on alati võimalik ta üle parda heita.“
„Ma… ma ei saa… seda teha!“ hüüatas Elaine. „See oleks… jäme!“
„Kuula nüüd, Elaine,“ ütles krahv tõsisel toonil, „ma armastan sind ning olen otsustanud, et sinust saab minu naine. Ma korraldan sulle balli Berkeley väljakul ning teise Charnis.“
Elaine tegi häält, mille kohta krahv arvas, et see tähendab rõõmu, ning jätkas:
„Unusta Hampton ja kõik need teised mehed ning mõtle minu peale ja sellele, kui õnnelikuks ma sind teen, kui oled mu naine.“
„Sa oled… väga lahke,“ kordas Elaine, „ning ma tahaksin väga näha… Charni.“
„Siis tule koos minuga koju.“
„Millal sa lähed?“
„Nii ruttu kui võimalik.“
Elaine vaatas kõrvale, aeda.
„Papa on mulle Charnist rääkinud,“ ütles ta, „ning ka mu vanaisa, kes oli sinu isa sõber.“
„Ma usun küll,“ nõustus krahv, olles sellest väga liigutatud.
„Vanaisa ütles,“ jätkas Elaine, „et Charnis on olemas kõik, mis ühes mõisas olema peab, välja arvatud üks teatud asi.“
„Mis see on?“ küsis krahv.
Ta ei saanud midagi parata, et see kõlas pisut järsult.
„Vanaisa ütles veel täna hommikul, et kuigi su pildikollektsioon on ületamatu ning inglise mööbel väga kena, ei ole sul midagi prantsuspärast.“
„Prantsuspärast?“ küsis krahv üllatunult. „Miks mul peaks olema?“
„Walesi printsil on Carltoni mõisas suurepärane Prantsuse mööbli kogu.“
„Jah, ma tean,“ vastas krahv. „Ma usun, et Tema Kuninglik Kõrgus saatis oma prantslasest peakoka ostma, mida oli Versailles’ paleest saada.“
„Ma nägin seda eelmisel nädalal,“ märkis Elaine, „ning ma mõtlesin, et see on väga… väga… ilus.“
„Kui sa tahad Prantsuse mööblit, siis pead selle saama!“ ütles krahv.
Ta nägi, kuidas neiu silmad särama lõid.
„Kas sa mõtled seda… tõsiselt?“
„Muidugi
