kukkus.
Samas oli tal õrnema soo juures teatud edu.
Mitte ainult tema tiitli pärast, vaid ka seetõttu, et ta vallutas piiramise teel iga võluva kaunitari, kes tema tähelepanu köitis.
„Kui just see Elaine’ile meeldib, siis võtku ta!“ mõtles krahv.
Ent kui ta nägi, et ta kõige lähemad sõbrad, kes tema arvates teda imetlesid, olid Hamptonile panustanud, siis ta solvus.
Ta läks selsamal õhtupoolikul Elaine Dale’i juurde.
Lord Williami hooajaks renditud väikeses pretensioonitus majas nägi neiu veelgi võluvam välja kui mees mäletas.
Elaine tervitas teda üllatusega.
Krahvil oli imelik tunne, et neiu ei mäleta teda. Ilmselt ei olnud talle kunagi pähe torganud, et mees võib tahta teda näha.
„Kas tulite külla papale või mulle?“ küsis ta.
Elaine paistis nii rikkumata ning krahv uskus, et neiu tõepoolest ei tea, kummale ta külla tuli. Samuti ei arvanud ta, et neiu oleks jämedalt käitunud, pannes ta oma isaga ühte vanusekategooriasse.
Krahv püüdis meeldivalt käituda ning neiu punastas pisut ta komplimentide peale.
Kui mees tõusis, et lahkuda, ei küsinud Elaine, millal ta võib teda uuesti näha.
Kui krahv läks trepist alla tõlla juurde, valdas teda kummaline tunne, et neiu ei mõtle enam temale, kui ta läinud on.
See oli nii erinev varemkogetust, et krahv otsustas võita Elaine Dale’i südame.
See, et Hampton temast ette jõuaks, oli mõeldamatu.
Krahv hakkas Elaine’i lilledega üle külvama ning seda sellise innukusega, mis oleks teisi ta tuttavaid daame imestama pannud.
Krahvi sekretär oli tunnistajaks tohutule hulgale kirjadele ja kirjakestele, mida krahv iga päev sai.
Enamik neist olid abielus naistelt, kes teadsid seda paremini.
Tundus, et alati on ukse juures erinevas livrees toapoiss, kes annab teenrile üle mõne armastuskirja, mis lõhnab võrgutavalt gardeenia, heliotroobi või rosmariini järele.
Nüüd kirjutas krahv kirju ise ning toapoisid, kes viisid neid väikesesse majja Islingtonis, said isekeskis naerda.
„Preilit peaks need kritseldused rabama küll!“ ütles üks ning teine toapoiss vastas:
„Ära krahvi küll süüdista! Selle tibukese kõrval on kõik teised naised nagu nõiamoorid!“
Poisid naersid ning kui krahv oleks nende juttu pealt kuulnud, oleks ta vihastanud.
Kolm nädalat pärast esimest kohtumist Elaine’iga sai krahv aru, et nüüd on tulnud aeg end jõulisemalt väljendada.
White’i klubis sosistati, et Hampton oli juba ühel põlvel põlvitades abieluettepaneku teinud, ent Elaine oli võtnud endale järelemõtlemiseks aega.
„Aega,“ mõtles krahv, „et näha, kas ma tulen stardijoonele!“
Krahv oli olnud neiu vastu väga tähelepanelik, ent teadis – tema reputatsioon ei lase Elaine’il teda tõsiselt võtta.
Neiu ilmselt arvab, et kui asi läheb sõrmuseni, siis jookseb mees viimasel hetkel minema.
Kuna nii mõtlesid ka kõik White’i klubi liikmed, oli kihlvedude nimekiri tema vastu pikenenud ja Hampton tunduvalt temast ees.
Öö otsa unetult väherdes tegi krahv otsuse.
Ta tõepoolest ei tahtnud abielluda, arvates, et vabadus on talle kallis.
Ent ta teadis, et ta kohus on saada järglane, või kaks-kolm.
Ei olnud tõenäoline, et ta leiaks naise, kes on ilusam ja sobivam kui Elaine.
Neiul oli sama hea suguvõsa kui tal endal ning kogu kõrgseltskonnas ei leidunud ühtki teist, kes kaunistaks perekonnajuveele nii nagu tema.
Krahv kujutles, kuidas neiu kannab tohutu suurt perekonnatiaarat, mis teeks iga naise, kes seda näeks, kadeduseks roheliseks.
Krahvile oli alati meeldinud see safiirehe, mille tumesinised kivid olid ilusamad kui kuningannal.
Et krahv oli naisterõivaste osas väga kogenud, oli ta kindel, et kuna Elaine näeb oivaline välja, ei soeta ta endale palju kleite.
Ta ilmus avalikkuse ette samadega kleitidega, kuid erinevate kaunistustega, mis tegi need teistsuguseks neile, kes ei olnud nii tähelepanelikud nagu krahv.
Ent ükskõik, mida ta ka kandis, võimatu oli teda kohanud inimestel mitte vaadata ta nägu, tema siniseid silmi ja amoretihuulte täiuslikku kaart.
Krahv otsustas, et tahab neiut suudelda.
Jõudnud küll neiu käe suudlemiseni, oli ta küllalt kogenud, et midagi intiimsemat mitte proovida.
Seda lubataks ainult siis, kui ta on oma südame neiu jalge ette asetanud ning palunud tal oma naiseks saada.
„Põrgusse, ma teen selle ära!“ ütles ta endale.
Ta külastab neiut järgmisel päeval ning teeb talle abieluettepaneku.
Ent krahv sai teada, et Elaine on Londonist ootamatult lahkunud. Talle öeldi, et Elaine’i vanaisa, Avondale’i hertsog, tahab neiut näha.
Hetkeks sai krahv pahaseks.
Siis ta mõistis, et kui ta teeks abieluettepaneku maal, oleks see palju romantilisem. Islingtoni maja elutuba oli üpris armetu.
Seejärel käskis ta hiljuti töölevõetud teenritel end Avondale’i viia.
Ta mõtles oma kollases tõllas sõites, et iga tüdruku süda peaks hakkama teda nähes kiiremini lööma.
Tema armukesed olid talle öelnud, et ta näeb välja nagu üle taevavõlvi sõitev Apollo. Nad lisasid, et nagu jumal pühib ta ööpimeduse minema.
See oli kompliment, mida krahv oli nii sageli kuulnud, et oli hakanud seda uskuma.
Ta mõtles, et ehkki Elaine pole Apollost võib-olla kuulnud, näis võimatu, et tema nägemine ei võta neiut jalust nõrgaks.
Tegelikult ei olnud krahv mingi eneseimetleja, ta lihtsalt teadis oma väärtust.
Ta oleks olnud väga rumal, mida ta polnud, kui poleks aru saanud, et St. James’is ei suuda keegi teine paremini ohje enda kätte haarata kui tema.
Ta teadis ka seda, et võib ükskõik keda oma tuttavatest edestada ja võita.
Pisut rohkem kui tunni pärast sõitis ta Avondale’i väravast sisse.
See ei olnud eriti ilus mõis. Charniga võrreldes oli arhitektuur kehval tasemel ning asupaik halvasti valitud.
Samas mõtles krahv süngelt: „Hertsog jääb hertsogiks.“
Oli
