võrrelda.
Krahv oli toapoisi igaks juhuks hommikul Avondale’i saatnud, et Elaine oleks tema külaskäigust teadlik.
Sõites sammastega kaunistatud eesukse juurde oli ta kindel, et Elaine ootab teda kannatamatult.
Kaks teenrit halvastiistuvates livreedes, mida krahv poleks kunagi lubanud, laotasid trepile kulunud punase vaiba.
Krahvi toapoiss hüppas tõlla tagapingilt maha ning läks hobuste juurde.
Krahv, kes oli aeglaselt, ent aega viitmata ohjad käest pannud, astus tõllast maha.
Vanem ülemteener kummardas, kui krahv eesukse juurde jõudis.
Krahv andis teenrile oma kõrge kübara ja sõidukindad ning mõtles, et suur hall näeb kuidagi sünge välja. Ehk seetõttu, et seinal rippuvad pildid oleksid vajanud puhastamist.
Ta järgnes ülemteenrile, kes juhatas ta suurde, mööblit täis kuhjatud elutuppa. Krahvi üllatuseks oli see tühi.
Ta oli lootnud, et Elaine teda ootab.
Ta mõtles, kui palju oli ta selliseid tube varem näinud. Daam, keda ta külastas, oli alati seisnud toa teises otsas.
Tavaliselt seisis daam lillevaasi kõrval ning oli riietatud kõige ahvatlevamasse kleiti.
Kui teatati, et krahv saabus, siis laskis daam kuuldavale üllatushüüde.
Ukse sulgedes paistsid silmad kogu naise nägu täitvat. Seejärel oli vaid sekundite küsimus, kui ta mehe juurde jooksis ja tema embusse viskus.
Ta ütles takerdudes:
„Ma lootsin… et sa tuled… aga… oh, Darril, ma kartsin… et sa võid unustada!“
„Kuidas ma saanuksin seda teha?“ ütles tema.
„Ma armastan sind, Darril, ma armastan sind!“
Sõnu öeldi tasasel, kirglikul sosinal. Neiu huuled ootasid tema omi ning soe ja innukas keha, milles süda meeletult peksles, suruti vastu teda.
See oli kõik nii tuttav, et ta tundis alati, nagu oleks laval ja tegutseks käsikirja järgi, mida ta teadis sõna-sõnalt.
Ent tema üllatuseks Elaine teda ei oodanud. Krahv mõtles pisut küüniliselt, et neiu on targem, kui ta oli lootnud.
Viie minuti pärast tuli Elaine tuppa.
Krahv mõtles, et see on küllalt pikk aeg, et neiut oodata, ent mitte nii pikk, et hilinemise pärast ärrituda.
Keegi ei oleks saanud kahelda, et Elaine nägi kena välja. Tal oli seljas kleit, mida ta oli kandnud ka eelmisel nädalal.
Seda kaunistasid helesinised paelad, mis ta nüüd oli vahetanud roosade vastu.
Tema juuksed olid seatud viimase moe järgi, ent nii kavalalt, et näisid loomulikud.
Käevangus oli Elaine’il pikki roose täis korv, nagu oleks ta aiast tulnud.
Ta seisatas krahvi vaadates hetkeks ukse juures ning ütles:
„Ma väga vabandan, et teil oodata lasin, ehkki olite nii kena ja teatasite oma külaskäigust, ent ma ei oodanud teid nii vara.“
Krahv mõtles, et neiu räägib loomulikult, ent samas ei olnud temagi roheline, et arvata, nagu oleks ta käinud aias lilli korjamas.
Neiu pani korvi toolile ning kõndis siis kamina juurde.
Oli liiga soe, et tuld teha, ning krahv nägi tuleasemel lilli, mille õied olid roosad ja sobisid Elaine’i kleidipaeltega.
„Te näete väga kaunis välja!“ ütles ta tasa.
Elaine ei punastanud, ent vaatas maha, nagu oleks ta uje. Meest rabas, et ta tegi täpselt nii nagu pidi.
Ent siiski oli see pigem etteaste kui spontaanne reaktsioon.
Siis ütles krahv endale, et on ilmaasjata kriitiline ning ei salli kohmakaid tüdrukuid, kel puudub enesekindlus.
„See oli teist nii kena, et tulite nii kaugele mind vaatama!“ ütles Elaine pehmelt.
„See ei ole ju nii kaugel,“ vastas krahv, „ning mu uuele rakendile oli see kerge. Ma mõtlesin, et tahate seda võib-olla näha.“
„Jah, muidugi.“
Ta sai neiu toonist aru, et tegelikult ei olnud ta huvitatud.
Krahv tahtis talle rääkida, et mis hobusega sõitmisse puutub, siis on Hampton paras argpüks ning teisejärguline ratsutaja, kellele ei meeldi hobused, kui nad on natukenegi erksamad.
Siis ütles ta endale, et tema enda huvides ei ole praegu õige hetk Hamptonist rääkida.
„Ma tulin, Elaine,“ ütles ta sügaval häälel, „sest mul on teile midagi öelda.“
Neiu tõstis sinised silmad tema poole ja küsis lihtsameelselt:
„Mis see on? Ning kas see poleks võinud oodata, kuni ma Londonisse tagasi tulen?“
„Ei, ei oleks!“ ütles krahv kindlalt, „ning tegelikult ma mõtlesin, et maal, kus minu arvates meeldib teile sama palju kui mullegi, on selleks õige koht.“
Talle tuli pähe, et tal pole õrna aimugi, kas neiule meeldib maal või mitte.
Ta oli näinud Elaine’i ainult Londonis ning nad ei olnud ta kodus midagi rääkinud.
Siis unustas krahv kõik muu peale selle, et neiu silmad uurisid ta nägu ning ta kergelt paotatud huuled olid väga kenad.
Krahv tahtis teda suudelda ning oli kindel, et tema oleks esimene mees, kes seda teeks.
„Ma tulin teilt küsima, Elaine,“ ütles ta, „et kas te tuleksite mulle naiseks.“
Sõnad libisesid ta huultelt spontaanselt ning ta mõtles, et mitte nii elegantselt kui oleks võinud.
Elaine’i silmad läksid suureks, vastates, nagu oleks see täielik üllatus:
„Mul ei olnud… aimugi, et teil… on minu suhtes sellised tunded.“
„Aga on.“
Krahv pani käe neiule õlgade ümber. Tema hämmastuseks tõstis neiu käed, nagu tahaks end kaitsta.
„Palun,“ palus ta, „palun ärge mind suudelge!“
„Miks mitte?“
„Sest ma ei ole… veel otsustanud… ning kuna te palusite mind naiseks… pean ma… selle üle… järele mõtlema.“
„Järele mõtlema?“ küsis krahv juhmil toonil.
Ta ei olnud isegi oma kõige pöörasemates kujutlustes kunagi arvanud, et naine, kellele ta teeb ettepaneku, ei võta seda innukalt vastu.
Nüüd ütles Elaine teda kätega eemale tõrjudes:
„Ma…
