aru, mida ta peaks ette võtma.
Kõigi oma seikluste juures polnud mees varem millegi sellisega kokku puutunud.
Jõudnud istumisalasse, aevastas neiu mitu korda, kattes nina pitsilise taskurätiga.
Vikont läks toidukambrisse.
Ta avas šampanjapudeli ja valas klaasi täis. Kui ta selle naisele viis, ei aevastanud too enam.
Vikont märkas alles nüüd, kui noor ja kaunis neiu on.
„Šampanja!” hüüatas neiu klaasi silmates. „Kui tore! Just seda ma vajangi. Et mul on heinapalavik, oleksin pidanud teadma, et ei tohi sulepatju kasti panna.”
„Mis siin üldse toimub?” küsis vikont. „Miks te minu hoiuruumis olite?”
„Ma põgenen,” vastas neiu, „ja tahan, et te mu tagasi Inglismaale viite.”
Vikont jõllitas naisele otsa.
„Peaksite teadma, et ma ei saa midagi sellist teha.”
„Miks?”
„Sest külastasin Sankt-Peterburgi diplomaadina ega saa enda positsiooni ära kasutada, et kedagi maalt välja toimetada, kui te minult seda palute.”
„Ma arvasingi, et olete üsna kitsarinnaline!” sõnas neiu. „Kartsin, et leiate mu enne, kui rong sõitma hakkab. Aga kui just mõni vastik nuhk mind nüüd ei leia, pole mul Venemaalt välja jõudes enam midagi karta.”
Vikont puudutas sõrmedega otsaesist.
„See pole nii lihtne,” lausus mees. „Kui teil on Venemaalt lahkumiseks põhjus, siis tunnen kaasa, kuid ma ei saa teid enda ametis kuidagi aidata.”
„See on täielik jama,” sõnas naine, „ja lisaks sellele, et enda tööd ning sellega seonduvat ettekäändeks tuua, oleks teist inglasena väga inetu inglanna hätta jätta.”
„Inglanna?”
„Ma olen printsess Yentha Kerenska,” vastas neiu. „Mu isa oli tsaari nõbu, kuid ema inglanna. Ta oli Wilthorpe’i hertsogi tütar.”
Vikont tundis pisut nimetatud hertsogit.
Kuid neiu oli tsaari sugulane.
Mehele ainult see lugeski.
„Mille eest te põgenete?” küsis Bredon.
„Ma selgitan teile,” sõnas printsess. „Ehk saate siis aru, kui lootusetus olukorras ma olen.”
Mehe meelest polnud see põhjus, et olukord ka tema jaoks lootusetuks muuta.
Ta ei öelnud aga midagi ja neiu jätkas: „Te kindlasti teate, et kõikjal liiguvad ringi salakuulajad, kes ka üksteise järel nuhivad! Üks neist, kes on ilmselt minu poolt, ütles, et tsaar, kellele ma pole kunagi meeldinud, kavatseb mu mehele panna ühele idapoolsele valitsejale, et nii tema poolehoid võita ja tema abiga India vallutada.”
Vikont jõllitas naist. „Te ei räägi ometi tõsiselt!”
„Muidugi räägin,” vastas printsess. „Te ei saa ometi nii rumal olla ja arvata, et tsaari väide, et tal pole mingit kavatsust ida suunas liikuda, on tõsi!”
„Kuid ma ei saa teidki uskuda, sest te liialdate,” lausus vikont.
„Sel juhul räägin teile midagi, mida te ilmselt ei tea, kuid mis vastab tõele,” sõnas neiu, vaikis hetke ning jätkas: „Tsaar ja kõik teised ilmselt rääkisid teile, et Sankt-Peterburgi väed on andnud lubaduse Pandžabi mitte rünnata, et afgaanide vihavaenust hoiduda.”
Vikont noogutas. See vastas tõele.
Talle oli seda korratud Talvepaleesse jõudmisest saati.
„Ilmselt teate ka seda, et kuninganna Victoria läkitas tsaarile palve hirmus sõda ära hoida.”
Bredon polnud sellest kuulnud, kuid kuningannal oli see juba siis kavas olnud, kui vikont veel Inglismaal oli.
Printsess nägi mehe silmis vastust ja lausus: „Nüüd aga räägin, mis eile juhtus ja millest te niipea ei kuuleks.”
Vikont ootas kartlikult.
„Andnud kõigile lubadusi, oli venelastel vaid üks võimalus, kuidas rünnakut Pandžabile õigustada. Afgaane pidi vallutajatena näitama.”
„Mida te öelda tahate?” küsis vikont. „Pole võimalik, et Pandžab on vallutatud.”
„See on venelaste kätetöö,” sõnas printsess. „Teades, et afgaanid on uhke ja temperamentne rahvas, kirjutas venelaste väepealik afgaanide pealikule solvava kirja, mille peale afgaanid venelaste sõnul kasaka hobust haavasid.”
Vikont kuulas ärevalt.
„Venelaste väepealik teatas, et veri on valatud, ning andis enda vägedele käsu afgaanide ratsaväe pihta tuli avada. Afgaanid murdusid ja põgenesid, mille peale venelased nende koha hõivasid.”
„Ma ei suuda seda uskuda,” pomises vikont.
„Tsaar sai sellest eile teada, kuid avalikkusele ei räägita niipea midagi,” jätkas printsess. „Umbes kaheksasada afgaani sai surma, paljud uppusid, püüdes üle sügava jõe ujuda. Venelaste hulgas oli kõigest nelikümmend surnut ja haavatut.”
Vikont oli sõnatu.
Ta teadis, et Londonisse jõuab uudis alles paari nädala pärast.
See muudab olukorra väga keeruliseks.
„Kui ma sellest teada sain, siis mõistsin, et pean kas põgenema või varsti abielluma valitsejaga, kes on kahtlemata järgmine, kelle abil venelased Indiale lähemale pääsevad.”
„Mul on raske neid sõnu uskuda,” sõnas vikont.
Ometi valdas meest ebamugavustunne, sest venelastele on seesugune käitumine väga iseloomulik.
Ausalt öeldes oli temast rumal selles kahelda.
Et vikont ei osanud midagi öelda, läks ta toidukambrisse.
Ta võttis kapist šampanjapudeli ja enda klaasi.
Seejärel valas ta printsessi klaasi uuesti täis, pani pudeli lauale nende vahel ja istus neiu kõrvale.
„Palun vabandust, et teid niimoodi ehmatasin,” lausus neiu. „Aga kui te oleksite Sankt-Peterburgis elanud sama kaua kui mina, siis teaksite, et venelased räägivad üht, kuid teevad teist. Tsaaril on suur soov terve maailm vallutada.”
„Ma sain sellest aru,” sõnas vikont, „kuid ma ei uskunud, et ta taganeb antud ausõnast Pandžabi mitte vallutada.”
Printsess vaatas muiates mehele otsa.
Vikont sai aru, et neiu pidas teda väga naiivseks.
„Ma mõistan teie keerulist olukorda,” ütles mees, „kuid peate aru saama, et kuigi ma sõidan Inglismaale, pean teel mitu peatust tegema, et diplomaatidega kohtuda. Ma ei saa põgeneva
