midagi muud välja mõtlema, et ta ilma minuta Inglismaale jõuaks,” mõtles Bredon. „See ei saa nii raske olla.”
Vikont teadis, et sellise välimusega neiul on võimatu ilma meesterahvata reisida.
Ja ta ei pidanud teenrit silmas.
„Ma ei saa seda teha! See on võimatu!” sõnas mees endamisi.
Kuid sõnad tundusid nii tühised.
Vikont mõtles põgusalt, et ehk oleks kõige parem neiu otsejoones Inglismaale viia ja sugulaste hoole alla jätta.
Seejärel saaks ta Euroopas oma asju edasi ajada.
Siis aga meenus mehele, mida printsess oli äsja öelnud.
Et venelased kõiki petsid ja Pandžabi enda kätte said, oli olukord kõikjal muutunud.
Lord Granville’i esindajana pidi ta võimalikult ruttu teiste maade esindajatega ühendust võtma.
Bredon teadis, et Londonisse jõuavad uudised alles nädala või paari pärast.
Ta võis vaid ette kujutada, millist meelepaha ja viha see endaga kaasa toob.
Kõige pahasem on ilmselt austatud kuninganna.
„Mida ma tegema peaksin? Mida kuradit ma tegema peaksin?”
Vikont ütles seda endamisi, kuid printsess sirutas käe välja.
„Palun vabandust, et teile muret valmistan,” sõnas neiu. „Kuid palun uskuge, et kõik lõpeb hästi.”
Vikont mõtles, et see on väga ebatõenäoline.
Printsess vaatas talle anuvalt siniste silmadega otsa ja pani käe mehe käele.
„Saame vaid parimat loota,” sõnas vikont.
Seda öelnud, tundus vikondile, et see polnud temast just eriti üllameelne.
Ausalt öeldes tundus mehele, et ta ei käitunud nagu džentelmen.
Rong aeglustas sõitu ja peatus.
Bates ronis vagunisse.
Printsessi nähes vajus teenril suu ammuli.
Ta oli kleenuke ja väikest kasvu meesterahvas, kes oli vikondiga koos sestsaadik, kui ta Oxfordist lahkus.
Bates oli heade kommetega ega andnud kunagi tunnetele voli.
Vikont teadis, et vastupidiselt teistele saab teda täielikult usaldada ja talle alati loota.
„Bates, mul on su abi tarvis,” ütles Bredon enne, kui toapoiss midagi öelda jõudis.
„See on tema kõrgeausus printsess Yentha Kerenska, kes põgenes Sankt-Peterburgist ja püüab Inglismaale sugulaste juurde jõuda. Kui ta kadumine avastatakse, võib salapolitsei meid jälitama hakata.”
„Mu härra, see ei üllataks mind põrmugi,” sõnas Bates. „Nad on nagu sisalikud, kes kõikjal ringi roomavad, ja pimedas ei tahaks ma nendega küll kohtuda.”
„Printsess tunneb praegu sama,” lausus vikont, „ja enne, kui sa küsid, ta tuli siia kastis, mis toimetati minu asjade hulka ajal, mil ta toatüdruk teile perrooni teises otsas kohvreid näitas.”
„Vaid üks tembutamine!” hüüatas Bates. „Kui üks temp läbi ei lähe, proovitakse teist.”
„Mõtlesime siin,” sõnas vikont, nagu poleks teener midagi öelnud, „et tema kõrgeausus peab end ilmselt kastis edasi peitma. Aga kui me Venemaalt välja jõuame, peame välja mõtlema selgituse, miks ta koos minuga reisib.”
Rääkides lootis vikont, et Bates ei vea teda alt.
Et ta leiab asjale lahenduse, millele ta ise pole tulnud.
„Mu härra, see saab üsna raske olema,” sõnas teener otsekoheselt.
Bredon silmitses printsessi.
Ärritatud neiu kohalolekust, pidi mees endale jälle tunnistama, et tütarlaps oli väga ilus.
„Nojah,” lausus Bates aeglaselt, „asi on sedasi, et oma lapseks te teda pidada ei saa, seega peate teda enda abikaasana esitlema.”
Printsess hüüatas rõõmsalt ja plaksutas käsi.
„Väga hea!” hüüdis neiu. „Ma ütlesin härrale sama, aga ta ei võta mind kuulda.”
„Ma ei oska midagi paremat välja mõelda,” ütles Bates, „ja minu teada ei keela ükski seadus diplomaadil naist pikale reisile kaasa võtta.”
„Muidugi mitte,” nõustus printsess. „Küll te näete, et selles pole midagi keerulist. Ma käitun täpselt nagu kombekas ja igav inglanna ning keegi ei hakka kahtlustama, et olen poolenisti venelanna.”
„Vähestel inglannadel on teie välimus,” sõnas Bates. „Paljud annaksid selle eest kõik, kui saaksid.”
Printsess ajas pea kuklasse.
„Tänan, Bates. See oli ilus kompliment ja ainus, mida olen rongile astumisest saati kuulnud.”
Neiu vaatas rääkides läbi ripsmete vikondile otsa.
Bredon ütles järsult: „See võib naljakas tunduda, kuid tegelikult on asi väga tõsine. Teie kõrgeausus ei pane ilmselt pahaks, et Batesile ütlen, et hoolimata antud lubadustest on venelased siiski Pandžabi kindluse vallutanud.”
„Härra, see ei üllata mind,” sõnas Bates. „Enne Inglismaalt lahkumist ütlesid kõik, et venelasi ei saa usaldada. Kõik venelased valetavad, nii et suu suitseb.”
Printsess hakkas naerma ning vikont muigas.
Vikont võttis taskust uuri.
„Minu arvestuste kohaselt peaksime paari minuti pärast esimesse peatusesse jõudma.”
Ta vaatas printsessile otsa.
„Kui seal ootab salapolitsei, kes hakkab küsimusi esitama, peaksite end ära peitma.”
Rääkides mõtles mees, et see oli esimene kord, kui ta juhtimise enda kätte haaras.
See oli väga hea.
Printsess hüüatas ehmunult.
Püsti hüpanud, andis neiu tühja klaasi Batesile ja jooksis hoiuruumi.
Kui vikont talle järgnes, istus printsess juba kastis patjade vahel.
Ta vaatas üles, et vikont kastikaane sulgeks.
Kui Bredon käe sirutas, aeglustas rong sõitu.
„Ma ei usu, et me kauaks siia jääme,” sõnas mees. „Kui kedagi siin liikumas kuulete, püüdke mitte aevastada.”
„Olen väga ettevaatlik,” lausus neiu. „Politsei pole nii viisakas kui teie.”
Printsess naeratas.
