arvas, et ilmselt oli printsess nii meeleheitel, et valis Sankt-Peterburgist pääsemiseks ainsa võimaliku viisi.
Tsaari plaan printsess paari panna, et enda positsiooni Indiale lähemale saamiseks parandada, oli jäle.
Kuid vikont teadis, et see olnuks tsaarile väga iseloomulik käitumine.
Tal oli ikka veel raske uskuda, et venelased olid julgenud Pandžabi kindluse vallutada.
Bredon teadis, et Indias oli kaks armeekorpust, millest ühe eesotsas oli kindral Roberts, viidud lahinguvalmidusse, et vajadusel läbi Afganistani marssida ja Heratit kaitsta.
Nüüd oli see hetk kätte jõudnud.
Britid olid ilmselt liiga hilja mõistnud, et oleksid pidanud Pandžabi paremini kaitsma. Printsess vaatas mehele otsa.
„Ema ütles alati, et inglased on liiga usaldavad ja teevad pigem seda, mis on õige, mitte otstarbekas. Venelased on teie uinunud olekut ära kasutanud, kuid peate sellest üle saama.”
Vikont teadis seda.
Tal jäi üle vaid jumalat paluda, et vastus ei peitu Inglismaa ja Venemaa vahelises sõjas.
„Ma tean, millele te mõtlete,” sõnas printsess, „ja tunnen teile kaasa. Kuid samas saan teid ilmselt aidata. Olen ikkagi ju poolenisti venelanna ja tean, kui salakavalalt venelased käituvad. Eriti veel siis, kui nende eesotsas on selline tsaar nagu praegu.”
Vikont mõtles endamisi, et see oli väga ebatõenäoline, et printsess saanuks teda aidata.
Kuid neiust oli viisakas seda pakkuda.
Ega vikontki saanud kommete poolest alla jääda.
„Tänan,” lausus mees. „Igasugune abi on teretulnud ja luban anda endast parima, et teidki aidata.”
„See on üsna lihtne,” ütles printsess võidukalt. „Esitlege mind pärast Venemaalt lahkumist oma abikaasana.”
Vikont mõtles sellele, et mõne aja pärast teeb rong ilmselt väikese peatuse. Toapoiss tuleb talle siis õhtusööki serveerima.
Toit pandi talle korvides kaasa ning oli aja küsimus, millal Bates selle lahti pakib.
Teenija serveerib selle vikondile sama elegantselt nagu olnuksid nad kodus.
Bredon võttis vestitaskust uuri.
Talle torkas alles nüüd pähe, et ta polnud printsessi jaoks sobivalt riides.
„Peaksime umbes kümne või viieteist minuti pärast väikese vahepeatuse tegema. Tahan, et mu teener hoiuruumis mõned kohvrid lahti pakib. Seega arvan, et oleks parem, kui läheksite tagasi sinna, kust teid leidsin.”
„Kuna ma kavatsen teiega õhtust süüa ja et te teenrit kindlasti usaldate, ei näe ma põhjust, miks ma ei võiks temaga nüüd kohe kohtuda.”
Vikont vaikis ja neiu jätkas: „Ta peaks mind vahepeatuse ajal nägema ja meid aitama, kui salapolitsei peaks enne Venemaalt välja jõudmist rongi tulema.”
„Mida te kavatsete siis ette võtta?” küsis vikont ärritatult.
„Loomulikult peidan end siis jälle kasti, kuid see tekitab kahtlusi, kui teie teener ei oska vastata, mis kastis on ja kuidas kast üldse teie asjade hulka on sattunud.”
Vikont pidi tunnistama, et neiu jutus oli iva.
Kuid ta pidi mõtlema olulistele asjadele, mitte tütarlapsele.
Vikont silmitses printsessi ja nägi ta silmis kelmikat sära, mõistes, et neiule tegid mehe mõtted nalja.
„Te olete mu suurde jamasse tirinud!” sõnas vikont vihaselt.
„Palun väga vabandust!” hüüatas printsess. „Aga see olnuks veelgi kohutavam, kui ma oleksin sattunud mõne tumedanahalise emiiri kätte, kellel on haaremitäis naisi, kuid kes oleks tahtnud mind niikuinii kohe järele proovida.”
„Mul on raske uskuda, et praegune olukord on parem.”
„Ma tean, et on,” vastas printsess. „Ja kuna ma pean enda elu eest võitlema, siis kasutan selleks kõiksugu vahendeid, kaasa arvatud seda!”
Seda öelnud, tõmbas neiu kleidi taskust välja väikese püstoli.
See oli pisike ja kalliskividega kaetud.
Vikont tundis selles ära püstoli, mille Venemaa käsitöömeistrid olid impeeriumi valitsejaile valmistanud.
„Kas te oskate seda kasutada?” küsis vikont.
„Väga hästi,” vastas printsess. „Te unustate, et olen poolenisti inglanna, ja ema jutustas mulle tihti, kui hästi meie suguvõsas lasta osati.”
„Jumala pärast, miks teie ema venelasega abiellus?” küsis vikont.
Kuigi küsimus oli ebaviisakas, printsess naeratas.
„Mu isa sõitis kuninganna Victoria kutsel Inglismaale. Ta oli Buckinghami palees, kui ema kuningakojas tutvustati. Isa armus temasse esimesest silmapilgust ja ema tundis sama. Nad olid koos väga õnnelikud ja kuigi emale ei meeldinud paljud venelaste teod ja kombed, oli ta isaga väga rahul.”
„Kuid mis siis juhtus?” küsis vikont.
„Isa suri ühel läbimõtlemata ja rumalal sõidul, mille kasakad halva ilmaga mägedes ette võtsid. See oli isale väljakutse, mille ta pidi vastu võtma, sest oli niivõrd hea ratsutaja. Kui ta surma sai… siis… see murdis… ema.”
Vikont oli liigutatud, kui neiu tasa lausus: „Ema… armastas… teda… väga. Ta ei… suutnud… temata… edasi elada.”
„Tunnen kaasa!” sõnas vikont.
„Ma jäin neist Talvepaleesse, kus üles kasvasin, ja eelmisel aastal, kui ma kooli lõpetasin, taipasin, et tsaar pidas mind vaadates aru, kuidas mind enda huvides ära kasutada.”
Kupees jäi vaikseks.
Printsessi silmitsedes mõtles Bredon, et tütarlapse välimuses oli tõepoolest nii vene- kui ka inglispäraseid jooni.
Neiu juuksed olid tumedad ja siidjad ning sädelesid lillakalt.
Ta tumedate ripsmetega silmad olid sügavsinised, ilmselt emalt päritud.
Tüdruku ihu oli pärlendavalt valge ja mõjus tumedate juuste kõrval tugeva kontrastina.
Et printsess rääkis oma vanematest, muutusid ta hääl ja nägu malbeks.
Vikont arvas, et ilmselt pole terves maailmas teist nii armsat neidu.
Printsess mõtles kadunud vanematele ja ta näole ilmus pühalik ilme, millist vikont oli enne harva juhtunud nägema.
Inglismaal oleks tüdrukul suur menu, mõtles mees endamisi.
Printsess kuulus kindlalt nende naiste hulka, kes oma välimuse eest hoolitsesid ja nägid imekaunid välja. Nad köitsid üldsuse tähelepanu niivõrd, et inimesed tõusid pargipinkidel püsti, et neid
