te soovitate mul meheks riietuda?” küsis printsess.
„See on küll hea mõte, kuid minu riided on teile liiga suured ja mida Bates ka ei mõtleks, keegi ei usuks hetkekski, et te olete tugevama soo esindaja,” lausus vikont.
„Üks hetk, mu härra,” segas Bates vahele, „ma ei teinud ettepanekut tema kõrgeaususel meheks riietuda, vaid vanemaks naisterahvaks.”
Vikont ja printsess jõllitasid teenrit.
„Kuidas see võimalik on?” küsis Bredon.
„See oleneb sellest, mis tema kõrgeaususel kohvris on,” vastas Bates. „Kuid ma loodan, et seal on loor. Tänapäeval kannavad kõik vanemad naisterahvad loori.”
Vikont teadis, et see vastas tõele.
Londonis oli see suur mood.
Vikont oli täheldanud, et kaunitarid, kellega ta pargis sõitis või härrastemajades lõunatamas käis, kandsid näo ees loori.
Mehe meelest tegi see naised veetlevamaks.
Vikont oli tähele pannud, et loori kandsid vaid abielunaised, samuti tiaarat ja kõrvarõngaid, mis polnud noortele neidudele ja neile, kes polnud endale kaasat leidnud, lubatud.
Kui vikont Batesi ettepaneku üle oli järele mõelnud, hüüdis ta rõõmsalt: „Bates, sa oled geenius! Sul on kindlasti jumestusvahendid kaasas!”
„On küll, mu härra,” vastas Bates. „Kunagi ei või teada, millal neid võib vaja minna.”
Reisides oli vikondil vajalikuks osutunud välimust muuta, kuid mitte Vene salakuulajate tõttu.
Aeg-ajalt tahtis ta käia kohtades, mis polnud diplomaadi ega Inglise härrasmehe jaoks sobilikud.
Aga et vikont tahtis silmaringi avardada, oli ta seal käinud maskeeritult.
Mõnikord tegi ta end maameheks, kelle kõnepruuki vikont üsna hästi valdas.
Kord oli ta aga kandnud kaunist kleiti, millel oli suur menu.
„Kui printsess minuga kaasa tuleks, võiksime vaadata, mis tema kohvris leidub,” lausus Bates.
Vikont ei läinud nendega kaasa.
Ta sättis end mugavalt tugitooli ja mõtles, kuidas tal oli Batesiga vedanud.
Tänu teenrile oli tal voodi, kus magada.
Bates oli talle kinnitanud, et tal on hoiuruumis väga mugav, kui uks õhuavana lahti hoida.
Vikont teadis, et printsessi soovitusel magas Bates patjadel, mis neiu kohvrisarnast kasti olid täitnud.
Kui ta sellele mõtles, tundus, et Batesil oli vast isegi kõige mugavam ase.
Bredon oli nüüd kindel, et Bates suudab printsessi välimuselt vanemaks muuta.
Kui nad õnnelikult üle Ungari piiri jõuavad, õnnestub neil ilmselt Vene salapolitsei uudishimu vältida.
Ometi polnud vikont kindel, kas see on võimalik.
Talle räägiti Sankt-Peterburgis, et kolmanda osakonna mehed ei anna kunagi alla.
Vikondile kinnitati, et nad said alati tagaotsitava kätte, kui palju aega selleks ka ei kulunud.
Bredon püüdis end veenda, et sel juhul peavad kolmanda osakonna mehed pettuma.
Samal ajal oli mees väga mures ja teadis, et sel ööl ta sõba silmale ei saa.
Printsess tuli tunni aja pärast vikondi juurde tagasi.
„Bates korraldas kõik,” lausus neiu. „Lähen viimase peatuse ajal enne Bistritzi teise klassi vagunisse, mis pole tema sõnul eriti täis. Tõenäoliselt ei märka mind seal keegi.”
Printsessi silmitsedes mõtles vikont, et seda oli naiivne loota.
Siniste silmade ja tumedate juustega printsess nägi väga kaunis välja.
Vikont märkas, et neiu põskedesse tekivad naerdes ka väikesed lohud.
Ta tumedate ripsmetega silmad tundusid pisikese näo kohta isegi liiga suured.
„Ilmselt on see ainus, mida saame teha,” sõnas vikont järsult.
„Jõudnud nii kaugele, ei saa ma, saba jalge vahel, tagasi minna. Tsaar on mu peale väga vihane ja kõigeks võimeline.”
Printsessi hääles kõlas hirm ja vikont sõnas rahustavalt: „Peate Batesi usaldama. Ta on väga nutikas ja oskab sääraseid asju ning kui ta on mind maskeerinud, siis pole keegi aru saanud, et olen pikk ja nägus Inglise aristokraat.”
Vikont püüdis lõõpides printsessi naerma ajada.
Neiu muigas ja sõnas: „Loomulikult pidite varjama ka seda, et olete džentelmen!”
„Loomulikult,” lausus vikont, „olin selle juba unustanud. Praegu ma ilmselt džentelmenina ei käitu. Sest muidu kehastuksin kauniks printsessiks, laseksin end arreteerida, võimaldades teil põgeneda, ja ütleksin kõigile, et olete vikont Bredon!”
Printsess naeris, mis oli ka vikondi eesmärk, ja neiu silmad polnud enam nii hirmunud.
Vikont vaatas neiule otsa ja sõnas: „Kui kõige hullem peakski juhtuma ja teid tagasi Sankt-Peterburgi viiakse, siis otsige varjupaika Briti saatkonnast. Paluge neil julgus kokku võtta ja tsaarile öelda, et neil tuleb teie eest hoolt kanda.”
„Mõtlesin sellele juba pärast ema surma,” lausus printsess. „Ma tahtsin Inglismaale sõita ja kui seda põgusalt mainisin, polnud Briti suursaadik sellest eriti vaimustuses.”
Vikont pigistas huuled kokku.
Ta teadis, et kui Venemaa ja Suurbritannia suhted olid keerulised, ei tahtnud suursaadik asju veelgi hullemaks muuta.
Noore neiu tunded ei omanud siis erilist tähtsust.
Need ei huvitanud kedagi, eriti kui küsimus oli sõja puhkemises.
Vikont nägi ilmselt murelik välja, sest printsess pani käe mehe käele.
„Ma olen kindel,” sõnas neiu õrnalt, „et papa ja mamma aitasid mul teid leida. Kus nad ka pole – usun, et nad ei ole kuigi kaugel –, aitavad nad meid… ka praegu.”
„Loodan, et teil on õigus,” lausus vikont.
„Ma palun enda pärast kogu südamest jumalat,” ütles printsess, „ja et teil tsaariga minu pärast pahandusi ei tuleks.”
„Tänan,” sõnas vikont.
Ta tahtis veel midagi öelda, kui Bates tema juurde tuli.
„Härra, mul on kõik valmis,” ütles Bates. „Peame tema kõrgeaususe rongi peatumise ajaks valmis seadma.”
„Jah, muidugi,” sõnas Bredon. „Jätan kõik sinu hooleks. Siiani oled sa alati kõigega hästi hakkama saanud!”
