nädala eest tsaari kavatsusest teada sain, otsinud põgenemisvõimalust. Nüüd õnnestus see viimaks koos teiega ja kuna ma ei saa üksinda reisida, siis peate mu lihtsalt ära kannatama.”
„Olge palun mõistlik,” sõnas vikont.
Ta hakkas kannatust kaotama.
Kuid diplomaadina ta teadis, et peab õigesti käituma.
„Nagu ütlesin, ei saa ma Inglismaa kuninganna esindajana koos ilusa ja noore neiuga reisida. Te peate ilma minuta edasi minema. Kui küsimus on rahas, siis annan teile.”
„Mul on kaasas pisut raha,” sõnas printsess, „ja ehted, mis on väga hinnalised. Aga kui ma üksinda ringi liigun, siis on ju ilmselge, et mind võidakse röövida või isegi tappa.”
Neiu tasane hääl avaldas veelgi rohkem mõju kui see, kui ta olnuks hirmunud.
„Mida ma siis peaksin tegema?” küsis vikont läbi hammaste.
„Kõige lihtsam oleks ilmselt väita, et me oleme abielus,” vastas printsess.
Vikont jõllitas neiule otsa.
„Abielus!”
„Miks mitte? Minu meelest ei keela ükski seadus diplomaadil abielluda.”
Vikondil hakkas pea ringi käima.
Hoolimata vanemate survest, oli mees juba ammu otsustanud, et ta ei abiellu enne, kui lõpetab diplomaadina mööda maailma ringi sõitmise.
Kuigi Bredon polnud sellest kellelegi rääkinud, mõtles ta ka sellele, et pärast isa surma saab ta endale igivana Bredonhursti krahvitiitli.
See tähendas, et ta peab hakkama suurte maavalduste eest hoolt kandma.
Peale selle tuleb mehel ilmselt lordide ülemkojaga ühineda.
Seetõttu alustas ta armusuhteid, mille arv polnud just väike, vaid kaunitaridega, kes liikusid ringi Marlborough’ majas.
Walesi prints võimaldas härrasmeestel tema klassi kuuluvate naisterahvastega suhteid luua.
Vikondile, kes oli väga valiv, sobis see igati.
Talle polnud kunagi meeldinud komme mõnes Chelsea või St. Johni metsamajakeses kurtisaani üleval pidada.
Peale selle oli tal seesuguste naistega igav vestelda.
Vikondile meeldisid koketeerivad ja arukad naised, kes Walesi printsi naerma ajasid.
Ta võis kogemuste põhjal öelda, et nendega suutsid võistelda vaid prantslannad.
Abielu oli vikondi jaoks välistatud.
Kuigi suguvõsa eakamad esindajad soovisid temalt pärijat, kinnitas vikont kõigile, et sellega pole kiiret.
Kui ta peakski mõnel välismissioonil hukkuma, on tal noorem vend, kes saab edukalt tema kohale asuda.
Nüüd aga soovis naisterahvas, kes oli end mehe kätesse usaldanud, tema abikaasana esineda.
See kõlas niivõrd absurdselt, et vikont oli peaaegu šokis.
Juba seegi oli halb, et venelased talle igal sammul valetasid.
Bredonil polnud mingit tahtmist nendega samale tasemele langeda.
Ta valetas isamaad teenides vaid siis, kui tõesti muud võimalust üle ei jäänud.
Vikont sai aru, et printsess ootas tema vastust, ja ütles: „See on võimatu! Kõrgeauline preili peab midagi muud välja mõtlema.”
„Mõelge sellele,” sõnas neiu. „Me ei saa ju minna saatkonda – kui see teil on kavas – ja öelda, et olen teie armuke! Ma ei näe põhjust, miks see peaks kellelegi korda minema, et ma olen teie abikaasa.”
„See oleks ju vale,” sõnas vikont, „ja varem või hiljem saadaks aru, et ma olen kõiki ninapidi vedanud.”
„Miks peaks keegi pärast teie isiklikku ellu sekkuma,” lausus printsess. „Niikuinii abiellute te varem või hiljem. Kui te mingeid rumalusi ei tee, pole mingit põhjust, et keegi meie abielus kahtlema hakkaks.”
„Ma ei taha seda kaasa teha,” ütles vikont jäiselt. „Nii et peate siiski midagi muud välja mõtlema.”
„See on teie ülesanne,” ei jäänud printsess vastust võlgu. „Mina tegin väga mõistliku ettepaneku, mis mind hädast välja aitaks, ja ma loodan teile kui Inglise džentelmenile. Kas ei taha mitte kõik Inglismaa mehed just nimelt džentelmenid olla?”
Vikont mõistis, et neiu käitub provotseerivalt.
Ta tõusis püsti ja läks vaguni kaugeima akna juurde.
Nad olid juba asustamata aladel, kus polnud inimtegevusest jälgegi.
Vikondile torkas pähe, et kui tsaar printsessi kadumise avastab, võib mõni nuhk taibata, et neiu on koos temaga.
Sellisel juhul hakkab vene salapolitsei neid jälitama.
Vikont pööras ringi.
Justkui mehe mõtteid lugenud, sõnas printsess: „Tsaar märkab alles homme hommikul, et ma ei ole enam palees.”
„Kuidas te selles nii kindel olete?” küsis vikont.
„Mu toatüdruk, kes on minuga lapsest saati koos olnud ja keda ma saan täielikult usaldada, ütles palee teenijaile, et mul on kõrge heinapalavik. Ja et ta andis mulle seetõttu unerohtu, tänu millele ma ärkan alles homme hommikul.”
Vikont pidi tunnistama, et see tegi asja pisut paremaks.
Kuid nad jõuavad Venemaalt välja alles kolme päeva pärast.
Kui tsaar mõnesse jaama telegrafeerib, siis ootab neid perroonil politsei.
Printsess sai aru, mis vikonti muretsema pani.
„Ma saan Londonisse sõita kastis, kust te mind leidsite,” sõnas neiu. „Teie abikaasana on mul vaja esineda siis, kui me enam Venemaal pole.”
„Te ei saa minuga koos reisida,” lausus vikont.
Seda öelnud, mõistis mees, et ta kaotab selle lahingu.
„Meil on sellele aega mõelda,” ütles printsess. „Eeldan, et saate Inglise härrasmehena oma toapoissi usaldada.”
„Ta on praegu ainus, keda ma usaldan,” ütles vikont mõrult. „Samas poleks ta tohtinud lasta teie kohvreid minu omade sekka panna.”
„Seda tehti minu juhatusel väga oskuslikult,” sõnas neiu. „Mu toatüdruk, kellest ma äsja rääkisin, tuli jaama ja palus teie toapoisil minna vaatama teie nimega kohvreid perrooni teises otsas.”
Neiu vaikis hetke ning jätkas: „Samal ajal paigutati ülejäänud kohvreid hoiuruumi. Kaks meest, kes sellega tegelesid, olid väga rumalad, ning tõstsid mu üsna hooletult ülejäänud asjade sekka.”
Vikont pidi tunnistama, et vähemalt oli printsess kõik hoolikalt
