tegi krahvile heameelt, et hertsogil olid võidusõiduhobused, kes olid niisama silmapaistvad kui tema omad.
Ta mõtles, et koos võiksid nad aretada hobuseid, mis tõstaksid veel rohkem Inglise hobuste niigi suurt mainet.
Üks teenritest tõttas trepist alla tõllaust avama.
Kui krahv välja astus, ütles ta:
„Ma tahan sinuga rääkida, Marcia. Nii et lähme minu kabinetti.”
Tütar ei vastanud.
Ta ainult sammus majja ja andis oma õhtumantli ühele teenritest.
Siis, pärast natuke nukrat pilku trepi suunas, järgnes ta isale üle halli ja edasi koridori, mis viis kabinetti.
See tuba oli täielikult mehelik.
Kui nad olid Londonis, oli Marcia väiksena veetnud siin palju aega , sest siin oli palju raamatutega koormatud riiuleid.
Maal Woode Hallis oli suur raamatukogu.
Ent Marcia oleks tundnud end millestki väga olulisest ilma jäetuna, kui poleks olnud raamatuid igal pool, kus ta viibis.
Kandelaaber krahvi laual põles veel ja kaminasimsil olid süüdatud küünlad.
Kui Marcia tuppa astus, ootas ülemteener uksel, kas on veel korraldusi.
„Pole enam midagi, tänan, Bowles,” ütles krahv.
„Head ööd, milord.”
Ülemteener kummardas, enne kui sulges ukse.
Marcia haigutas natuke.
„Epistli lugemiseks on liiga hilja, papa,” ütles ta. „Ma tean, et sa oled pahane, et ma ei abiellu George’iga, aga sinna ei saa midagi parata.”
„Mida sa sellega mõtled, ei saa midagi parata?” küsis krahv. „Nagu ma sulle ütlesin, sul ei tule iial paremat pakkumist, ja tema võidusõiduhobused on silmapaistvad.”
„Olen sinuga nõus,” sõnas Marcia. „Aga kahjuks ei pea ma abielluma tema hobustega, vaid temaga.”
Krahv, kes oli laua taha istunud, põrutas rusikaga.
„Sina teed selle üle nalja ja, täitsa ausalt, Marcia, siin pole midagi naljatada. Sa pead kellegagi abielluma. Ma olen täiesti veendunud, et Buckstead sobib sulle.”
„Ja mina olen täiesti veendunud, et ta ei sobi mitte,” vastas Marcia. „Nii et mis me siis nüüd teeme?”
„Kogu see asi on naeruväärne,” raevutses krahv. „Ma lasksin sul kosilastele üksteise järel korvi anda, alustades vikontiga, kui sa olid vaid kaheksateist. Tookord mõtlesin ma, et see oli viga.”
Marcia tõusis kikivarvule, et vaadata ennast peeglist kamina kohal.
„Ma ei suuda aru saada, papa, miks sul on nii kiire minust lahtisaamisega. Mina olen alati sinuga nii õnnelik ja sa tead, et meil on palju ühiseid huvisid.”
Krahvi ilme leebus.
„Ja minule meeldib, kui sa minuga oled,” ütles ta. „Aga sa tead suurepäraselt, et sa pead abielluma, ja mitte miski ei rõõmustaks neid õela keelega vanamutte rohkem kui võimalus öelda, et sinu õitseaeg saab varsti mööda ja sind kodus hoides rikun mina sinu võimalusi.”
Marcia naeris ja see kõlas väga ilusasti.
„Muidugi ütlevad nad seda, papa,” oli ta nõus. „Aga kas see tegelikult loeb? Nad on lihtsalt kadedad, sest ma olen sinu tütar, ja nad on vihased, et sa ei abiellunud uuesti, kui ema suri.”
Valitses hetk vaikust, enne kui krahv ütles: „Sa tead, kui väga ma tunnen sinu emast puudust. Võimatu oleks leida kedagi, kes tema kohale asuks.”
„Jah, papa, ma tean seda. Seepärast olengi ma püüdnud vaadata sinu järele nii, nagu see emale oleks meeldinud, ja hoida su tuju üleval. Vaevalt ma saan seda teha, kui mul ka mees kaelas on.”
Krahv tõusis püsti.
„Sa mässid mind ümber oma väikese sõrme, nagu alati. Sa tead suurepäraselt, et sa pead abielluma, ja on normaalne, et perekondades nagu meie oma, valib isa sulle mehe, ja sa pead nõustuma, et mina oskan meeste üle paremini otsustada kui sina.”
Marcia naeris.
„Oh, papa, ära hakka jälle kõike seda jama rääkima. Ma olen seda varem kuulnud. Siis olid sa minuga nõus, et korraldatud abielud on tsiviliseerimatud ja otsene tee katastroofini.”
„Mina pole midagi niisugust öelnud,” protesteeris krahv.
Kuid Marcia jätkas: „Aga et sina armastasid ema esimesest kohtumisest peale, lubasid sa, et sa ei sunni mind abielluma mehega, kes mulle ei meeldi.”
„Ma lubasin seda mõistlikkuse piires,” möönis krahv. „Aga nüüd on asjad läinud liiga kaugele. Sa ei öelnud mulle, et Buckstead juba oli varem su kätt palunud. Nüüd, kui ma seda tean, ütled sa talle, et sinu vastus on jah, ja rohkem me selle üle enam ei vaidle.”
Valitses vaikus, kuni Marcia natuke kõveralt naeratades ütles: „Ma arvan, et tõenäoliselt George ei tee enam ettepanekut pärast seda, mis juhtus täna õhtul.”
„Mis juhtus?” küsis krahv teravalt.
„Ta üritas mind suudelda, öeldes üsna ebaromantiliselt, et ma paneksin pühaku kannatuse proovile.”
„Seda sa ka teeksid, aga mis juhtus?”
„Ma lükkasin ta purskkaevu.”
„Mida, mida?” hüüatas krahv. „Issand jumal, tüdruk, kas sa pead alati midagi sündmatut tegema?”
„Ta poleks pidanud mind puudutama. Mul polnud mingit soovi, et ta mind suudleb,” ütles Marcia.
„Noh, kui ta sinuga pärast niisugust kohtlemist jälle räägib, oleksin ma väga üllatunud,” nähvas krahv.
„Ega ma tegelikult kavatsenud seda teha,” tunnistas Marcia. „Ma lihtsalt kaitsesin ennast… tema eest… ja tema jalad… libisesid.”
„Ma tean täpselt, mis juhtus,” sähvas krahv. „Sa kasutasid seda pagana jaapanlaste džudžitsut, mida sa nii kangesti tahtsid õppida. Ma teadsin, et see lõpeb pahasti.”
„Aga arvatavasti ei tea sellest keegi peale sinu,” protesteeris Marcia. „Vaesele George’ile oleks väga alandav tunnistada, et üks naine on ta kõigest sõrmeliigutusega pikali lükanud. Aga ma kadusin otsekohe, ja kui keegi teda nägi, oleks too lihtsalt arvanud, et ta on liiga palju joonud.”
Krahv heitis käed üles.
„Sa oled lootusetu, parandamatu! Taevas teab, mida ma sinuga teha saan!”
Marcia tuli talle natuke lähemale.
„Lihtsalt lepi minuga niisugusena, nagu ma olen, papa.”
„Vaat seda ma ei kavatse teha,” kinnitas krahv. „Tegelikult nüüd, kui ma selle üle mõtlen, on mul
