jäigastus ja tema hääles oli karm noot, kui ta küsis teravalt: „Mis see siis nüüd on?”
Sardos de Thiviers võttis ühes tugitoolis istet.
„See ei olnud tegelikult minu süü, onu Armond,” alustas ta. „Ma tõesti püüdsin natuke kokkuhoidlikum olla pärast seda, kui sa mind viimasel korral aitasid, aga ma sattusin kokku ühe mehega, kes pettis mult välja hulga raha, ja kuna tema on nüüd pankrotis, pole juttugi, et ma selle tagasi saan.”
Hertsog mõtles, et on seda juttu varemgi kuulnud, kuid valjusti ütles ta:
„Mille peale sa veel oled kulutanud arvestatavad summad, mis sa said pärast isa surma, rääkimata tohutust hulgast frankidest, mis ma sulle andsin viimasel korral, kui sa siin käisid?”
Comte ei vastanud ja viivu pärast küsis hertsog:
„Kujutan ette, et enamik sellest on läinud naiste peale! Naistel, seda peaksid sa selle aja peale teadma, on mehe rahakotile magneti võim, ja ausalt öeldes ei ole sa küllalt rikas, et neid endale lubada.”
„See pole õiglane,” kaebas Sardos de Thiviers. „Sinul on oma lõbud olnud, onu Armond, ja kindlasti pole ühtki põhjust, miks minul ei võiks olla omad.”
„Muidugi… olid minul oma lõbud… nagu sina ütled,” vastas hertsog, „kuid mina võisin seda endale paremini lubada kui sina. Sina oled nüüd läinud liiga kaugele.”
„Ma ei tea, miks sa peaksid nii ütlema,” lausus Sardos vihaselt. „Ma olen noor ja tahan nautida elu, enne kui jään, nagu ema mulle peale käib, sinna igavasse Normandia mõisa, kus pole midagi teha ja kus vaevalt näeb naist, kes ei oleks ühe jalaga hauas.”
Vaid viivuks tekkis hertsogi silmadesse sära, otsekui oleks tal lõbus. Siis ütles ta:
„Sa pole kunagi püüdnud paremaks teha oma mõisa, mis on ju sinu oma, ja oma ema oled sa paljaks koorinud kõigest, mis tal on.”
Sardos kargas toolist püsti.
„Süüdistused, etteheited! Kas ma kunagi kuulen midagi muud?”
„Ise oled süüdi,” vastsa hertsog tõsiselt. „Sa oled viimase paari aasta sees kulutanud astronoomilise summa. Nagu ma ütlesin sulle viimasel korral, kui ma sind aitasin, see ei saa nii edasi minna. Sina ei ole ainuke sugulane, kes minust oleneb.”
„Ma tean seda,” heitis Sardos vastu. „Kuid sina oled rikas nagu kröösus ja kui nemad kõik sinu kulul rasva lähevad, miks peaksin mina olema erand, kes välja külma kätte jäetakse?”
Hertsog kortsutas kulmu.
„Vaevalt et külma kätte, Sardos. Ma vaatasin alles eile elatisrahade nimekirja, mis ma oma sugulastele viimase kolme aasta jooksul olen maksnud, ja sul on ehk huvitav teada, et sina juhid väga suure summaga.”
„Ma olen sinu ainus õepoeg,” vastas Sardos. „Ja minu ema on sinu ainus õde. Kindlasti on minu nõudmine rohkem õigustatud kui kõigil neil tädidel ja nõbudel, kes kõik karjuvad „Vaesus, vaesus!” niipea kui sind näevad.”
„Ma juhiksin tähelepanu sellele,” vastas hertsog, „et nemad on väga tänulikud selle eest, mida nad said, ja see kindlustab, et nad elavad mitte enamas kui mõistlikus mugavuses. Loomulikult ei saa nad pilduda raha igale poole nii, nagu sina teed Pariisi prostituutidega, kes on kurikuulsad oma ekstravagantsuse poolest.”
„Mitte keegi ei tea seda muidugi paremini kui sina, onu Armond,” vastas Sardos de Thiviers jämedalt.
Aga kui ta nägi hertsogi näoilmet, tema toon muutus.
„Palun, onu Armond, palun aita mind. Ma olen jubedas jamas ja mu võlausaldajad ähvardavad mind. Ma ei saa neid enam tõrjuda.”
Hertsog ei vastanud.
Ta mõtles, et oli seda palvet palju kordi varem kuulnud.
Sõnad, mida õepoeg kasutas, olid peaaegu identsed nendega, mida ta oli kuulnud eelmisel korral ja üle-eelmisel.
„Ma luban,” jätkas Sardos, „ma luban kõige nimel, mis mulle püha on, et ma ei satu enam niisugustesse võlgadesse. Aga aita mind, palun, aita mind. See on uppuva mehe karje.”
Selles, kuidas ta rääkis, oli midagi üledramatiseeritut ja üliteatraalset, mis hertsogile ei meeldinud.
Taas kord meenus talle, et õepoeg oli öelnud samu asju samas toas viimasel korral, kui ta lossis käis.
Hertsog vaatas kella.
„Ma näen,” sõnas ta, „et on söögiaeg. Seepärast panen ma ette, et lükkame selle kõneluse pärastiseks. Ma oletan, et sa jääd siia, ja soovitan, et sa istuksid minu sekretäriga maha ja teeksid nimekirja kõigest, mida sa võlgned – paned kirja iga summa ja kellele see võlgu on. Siis arutame asja ja ma otsustan, kas ma aitan sind või mitte.”
Kõnelemist lõpetades sammus ta ukse poole ja enne, kui õepoeg jõudis vastata, oli ta toast lahkunud.
Üksi jäädes surus Sardos käed rusikasse ja trampis jalgu.
„Neetud, neetud,” pomises ta. „Miks põrgu päralt ei või ta anda mulle seda raha ja lasta mul minna?”
Ta teadis seda rääkides, et vihkab oma onu.
Ta soovis, et võiks nende positsioonid ära vahetada ja et sa saaks hertsogile öelda, kui väga vastumeelt oli talle kõike perekonnaga teha.
Siis ütles ta endale, et tema ainus lootus oli kuidagi veenda hertsogit teda rahastama.
Kui see tähendas, et tal tuleb ennast alandada ja suudelda onu saapaid, siis seda ta ka teeb.
Samal ajal tundis ta, kuidas viha oma olukorra vastu tast üle uhkas nagu tõusulaine.
Ta oli alati oma ema perekonna tähtsuse pärast kade olnud.
Kuigi tema isa oli kahtlemata aristokraat, ei suutnud ta võistelda Roux’ hertsogi suursugususe ja lugupeetusega. Mõis, mida Sardos põlastas, oli tegelikult täiesti meeldiv ja silmapaistvate võimalustega.
Iidne loss oli olnud Thiviers’i perekonna valduses mitu sugupõlve. Paraku asus see Normandia vaikses ja ebapopulaarses osas.
Sellest ajast peale, kui Sardos suureks kasvas, oli tema ainus mõte sealt pageda ja Pariisis lõbusalt elada.
Bravuurne noormees oli alati teretulnud Pariisi lodevamas seltskonnas, mis vana režiimi liikmetele ei olnud vastuvõetav.
Omal moel oli Sardosil edu.
Ta oli noor ja tuline, nii soosisid naised teda isegi siis, kui ta ei suutnud maksta rasket hinda, nagu vanemad ja vähem meeldivad mehed.
Sardos ihkas olla tähtis. Isegi kui see oli ainult naiste hulgas, keda ema pidas vastuvõetamatuks, ja meeste hulgas, keda iial poleks kutsutud Roux’ lossi.
Kõik see osutus väga kulukaks.
Kui ta ei suutnud oma maast ja lagunenud kodust enam midagi välja pigistada, oli ta sunnitud pöörduma hertsogi poole.
„Ma vihkan teda! Ma vihkan teda!”
