on ainus mõistlik asi, mida sa täna õhtul oled öelnud,” porises isa.
„Ma mõtlen teel Prantsusmaale veel midagi, aga las ma teen ühe asja täiesti selgeks, papa, mul ei ole mingit kavatsust minna mehele mingile Prantsuse hertsogile, kes on rohkem huvitatud minu sugupuust kui minust kui inimesest.”
Krahv tahtis vastu vaielda, aga Marcia jätkas:
„Tema eelistaks veeta aega Pariisi kurtisaanidega, kui mina samal ajal istun maal kaalikate keskel.”
Krahv ei suutnud naeru tagasi hoida.
„Ma ei suuda ette kujutada, et sina midagi niisugust teeksid,” ütles ta. „Samal ajal on hertsog alati hertsog, ja kui Buckstead ei ole sinu jaoks küllalt hea, võin ma ainult loota, et de Roux ei palu su kätt purskkaevu juures.”
Marcia läks krahvi tooli juurde, kummardus ja andis talle põsele musi.
„Ma armastan sind, papa,” ütles ta. „Ükskõik kui vihane sa minu peale ka ei ole, oma huumorimeelt ei kaota sa kunagi.”
„Mul on seda vaja! Jumal teab, kuidas ma seda vajan!” torises krahv.
„Mõtle ainult, kui igav sul oleks,” ütles Marcia, „kui ma oleksin abiellunud vikontiga või ükskõik kellega nendest lõuata noormeestest, kes esimesel hooajal mu kätt palusid. Sa oleksid veetnud selle aasta üksi koos hulga vanade naistega, kes kaagutavad, et sa peaksid uuesti abielluma.”
„Nad võivad kaagutada kas hing välja!” kuulutas krahv. „Aga minul ei ole mõtteski neid kuulata.”
„Ja ometi ootad sa, et mina sind kuulaksin,” ütles Marcia pehmelt.
Krahv võttis tütre käe oma pihku.
„Sa oled väga kaunis, mu kallis tütar,” ütles ta, „ja sa tead, et ma armastan sind ja tahan sinu õnne. Aga täitsa ausalt, sa ei või jätkata nii nagu praegu. Ma pean mängima kõvakäelist isa ja leidma sulle mehe, kellega sa oleksid nii õnnelik, kui meil vaestel surelikel see võimalik on.”
„Ja see ei tähenda kindla peale panustamist,” lisas Marcia.
Ta läks isa juures ära, et veel kord peegli ette seista.
„Ma arvan,” ütles ta otsekui iseendaga rääkides, „et kui ma oleksin sündinud inetuna, punase nina ja ilmetute hiirekarva juustega, oleksin ma tänulik igale mehele, kes minuga abielluks, sellepärast et ma olen sinu tütar.”
Krahv ei vastanud, kuigi ta kuulas.
„Selle asemel,” jätkas Marcia, „kuna Jumal on andnud mulle inimeste arvates ilusa näo, ja sina, papa, oled andnud mulle terase ja tegusa aju, tahan mina enamat, nii väga, väga palju enamat kui lihtsalt meest, kes annaks mulle oma nime.”
„Paljud mehed on pakkunud sulle oma südant,” ütles krahv.
Oli paus ja siis vastas Marcia:
„Ma tean seda. Aga see, mida nad pakkusid… ei olnud… kaugeltki… küllalt hea.”
Tema hääles oli peaaegu meeleheite noot, kui ta ringi keeras ja ukse poole läks.
„Head ööd, kalleim papa,” ütles ta. „Tee plaane meie Prantsusmaale minekuks, aga pea meeles, et ma ei luba hästi käituda ega abielluda kellegagi, kui ta ei ole Longchamps’i Grand Prix’ võitja.”
Rääkides tegi ta ukse lahti.
„Lõppude lõpuks,” lisas ta, „üks Rooma keisritest püüdis abielluda oma hobusega, nii et miks mitte mina?”
Ta sulges ukse, enne kui krahv jõudis vastata, ja too kuulis tütre koridoris eemalduvaid samme.
Krahv ohkas ja hakkas siis vastu tahtmist naerma.
„Ta on parandamatu,” ütles ta tühjale toale.
Üleval oma magamistoas ei kutsunud Marcia oma toatüdrukut.
Ta oli enne välja minemist märganud, et naisel oli nohu, ja käskinud tal voodisse heita.
„Mul pole midagi, mileedi,” ütles toatüdruk.
„Mine voodisse ja joo sooja jooki,” oli Marcia käskinud. „Kui sa homme ennast kehvasti tunned, ütle majapidajale, et ma käskisin sul voodisse jääda.”
Nüüd oli tal hea meel, et oli üksi.
Ta nööpis nobedalt kleidi selja tagant lahti ja viskas selle toolile.
Siis läks ta akna juurde ja tõmbas kardinad eest.
Tähed näisid täitvat taeva ja kuu muutis katused tema all hõbedaseks.
Marcia vaatas üles taevasse.
Ta mõtles, et kuna tema nimi oli tuletatud Marsi nimest, oli ta osa taevalaotusest nii nagu planeet Marsski.
Öösel tundis ta, otsekui suudaks ta lennata üles taevasse ning jätta maailma ja kõik selle tühised raskused selja taha.
„Mis mul viga on?” küsis ta. „Miks ma ei armu?”
Ta mõtles tüdrukutest, kellega koos ta oli eelmisel aastal oma debüüdi teinud.
Kõik nad olid omavahel itsitanud igasuguste meeste üle, keda nad ihaldasid ja kes neid ihaldasid.
Marcia polnud kunagi tahtnud itsitada.
Kindlasti ei reedaks ta mitte kunagi meest, naerdes selja taga tema üle.
Ta ei olnud ise sellest teadlik, aga isa oli õpetanud talle härrasmehe käitumiskoodi.
Ta ei oleks ilmaski teise naisega arutanud midagi nii intiimset kui abieluettepanek.
Ega lugenud valjusti armastuskirju, mida ta sai, nagu tegid mõned tüdrukud.
Mõned kirjad olid loomulikult olnud väga intiimsed.
Tal oli kahju, et pidi kirjutajale haiget tegema, öeldes, et ta ei suuda tema tunnetele kuidagi vastata.
Ta teadis väga hästi, et oli saanud rohkem abieluettepanekuid kui keegi teine temaealine.
Paljud olid, nagu isa ütles, tähtsatelt meestelt ja, nagu Bucksteadi hertsog, lugupeetud ja vanade tiitlite kandjatelt.
Aga ta teadis, et see, mida ta nende vastu tunneb, on sõprus, huvi ja puhuti väike kiindumus.
Aga see ei olnud Armastus, mitte see Armastus, mida tema otsis.
Ta teadis raamatutest, mida ta oli lugenud, et mehed ja naised olid armastuse eest võidelnud aegade algusest peale.
Mõnikord oli neil õnne ja nad leidsid selle.
„Mis on armastus?” küsis ta tähtedelt, vaadates nende vilkumist enda pea kohal.
„Kuidas ma saan armuda?” päris ta kuult.
Vastust ei olnud.
Ometi tundis ta avatud aknast sisse tulvava õhu soojuses, et temaga rääkisid armastuse
