leppima.”
„Mida sa sellega tahad öelda?” päris Marcia.
Krahv istus tugitooli.
„Ma sain täna Prantsusmaalt kirja, mis oli minu meelest väga huvitav,” alustas ta. „Tegelikult tuli kaks kirja, aga ma ei mõelnud nendele seoses sinuga, kuni alles nüüd, kui sa mulle rääkisid, et solvasid väga tähtsat noormeest ja andsid talle korvi. Ka oled sa teinud tast naerualuse ja seda ta küll sulle ei andesta.”
Marcia kehitas õlgu.
„Ma ütlesin sulle, et mul on kahju. Ma tegelikult ei tõuganud teda purskkaevu. Aga ma pidin ennast kaitsma.”
Krahv tõmbas hinge, otsekui püüaks ta oma meelepaha talitseda.
Siis ta ütles:
„Noh, kahju on tehtud ja olematuks seda enam ei tee. Aga ettekäände sinu kadumiseks seltskonnalavalt peame küll leidma, ning see on täitsa kerge nende kahe kirja tõttu, mis ma Prantsusmaalt sain.”
„Kellelt need olid?” küsis Marcia.
„Esimene,” vastas krahv, „oli Roux’ hertsogilt, kutsudes mind sinna nii kiiresti kui võimalik vaatama hobuseid, kes tema arvates mind üsnagi huvitaksid.”
Nüüd taipas Marcia, kellest isa rääkis. Roux’ hertsog oli tuntud parimate võidusõiduhobuste poolest Prantsusmaal.
Marcia teadis, et isa oli hertsogiga mõnda aega nende aretusmeetodite kohta kirjavahetust pidanud.
Kaks omanikku pidid arutama, kas nad peaksid vahetama täkke.
Nad olid kindlad, et kasvatavad hobused, kes oleksid võidukad nii Prantsusmaal kui ka Inglismaal.
Hertsog oli, Marcia mäletas, kuidagi sugulane tema isaga, kelle vanavanaisa oli abiellunud Roux’ perekonna liikmega.
Ta polnud hertsogit kunagi kohanud, kuid oli kuulnud isa sageli temast rääkimas.
Krahv oli olnud sõber hertsogi isaga, kes oli viibinud jahipidudel Woode Hallis, kui Marcia oli veel laps.
Ta imestas, kuidas see temasse puutus, kuid ta oli nõus, et antud olukorras oleks sõit Prantsusmaale tark tegu.
„Teine kiri, mille ma sain,” rääkis krahv, „oli hertsogi tädilt komtess de Soissons’ilt. Ma mäletan, et rääkisin sulle, et tema oli sinu ema sõbranna, kui nad olid tüdrukud. Ma nägin teda möödunud aastal, kui ta käis Inglismaal.”
„Jah, muidugi, papa,” vastas Marcia. „Ma mäletan, et sa rääkisid komtessist ja ütlesid, et ta on sarmikas.”
„Tema ütleb oma kirjas,” jätkas krahv, „et ta on väga mures oma vennapoja, hertsogi pärast teatavates küsimustes, mida ta ei soovi paberile panna, aga millest ta räägib mulle, kui me kohtume. Ta igatseb, et vennapoeg abielluks ja asutaks perekonna.”
Marcia ahhetas natuke üllatusest, kuid ei seganud vahele.
„Kahjuks,” jätkas isa, „keeldub noormees sellest, ja järelikult on Roux’ perekond meeleheitel, et temast ei jäägi maha poega, kes pärib tiitli, mis siis täielikult välja sureb.”
Marcia tundis, kuidas ta jäigaks tõmbub. Ta tajus juba ette, mida ta nüüd kohe kuuleb.
„Seepärast olen ma otsustanud,” ütles krahv kindlalt, „kuigi see võib näida üsna ootamatuna, et kuna Inglise aristokraatia ei ole sinu jaoks ilmselt piisavalt hea, abiellud sa Roux’ hertsogiga.”
Marcia vaatas talle üksisilmi otsa.
„Aga sa ütlesid äsja, papa, et ta tõotas mitte kellegagi abielluda.”
„See on sama, mida sinagi enam-vähem oled otsustanud,” vastas isa, „seega peame panema teid mõlemaid, tüütult jonnakaid olevusi, oma meelt muutma.”
Marcia vaatas teda ja pahvatas järsku naerma.
„Oh, papa, ma pole kunagi kuulnud midagi nii naeruväärset! Kuidas sa küll võid sepitseda midagi niisugust, mida ainult ajakirjas võib leida, ning loota, et see tegelikus elus teoks saab?”
„Ainus, mida ma olen valmis vastama,” ütles krahv rõhuga, „on see, et sina oled oma isepäisuses läinud liiga kaugele. Ma viin su Prantsusmaale ja sunnin sind hertsogiga abielluma, meeldib see sulle või mitte.”
„Ja oletame, et hertsogile ei meeldi see samuti?” küsis Marcia peaaegu pilkavalt.
„Mul on tunne, kuigi ma võin eksida,” vastas isa, „et hertsogi võime jätta komtessi, tema tädi hooleks. Ta on väga ilus ja väga tark naine ning ma arvan, et meie kahekesi organiseerime kõige edukamalt korraldatud abielu, mis kunagi on aset leidnud.”
Marcia tõusis püsti.
„Ma pole kogu oma elu jooksul niisugust lollust kuulnud! Vabanda, papa, ma armastan sind ja imetlen sind, aga sa ei saa mind altari ette ajada, revolver surutud vastu selga.”
Ta tegi pausi, aga isa vaikis ja neiu jätkas:
„Ma olen üsna kindel, et hertsogil, kui ta on natukenegi niisugune nagu prantslased, kellest ma olen kuulnud ja lugenud, on tosin armukest, keda ta peab kaugelt ahvatlevamaks, eksootilisemaks ja kindlasti kaugelt kogenumaks kui mina.”
Krahv laiutas käsi.
„Sa tead suurepäraselt, et üks korralikult kasvatatud noor daam ei tohiks niimoodi rääkida.”
„See on sinu süü,” heitis Marcia vastu, „et ma ei ole korralikult kasvatatud noor daam! Ma olen teinud kõike, mida sina oled teinud, ja nautinud iga minutit sellest. Tõsi on, papa, et kui ma ei saa leida meest, keda armastada, on see üleni sinu süü, sest mitte keegi ei paista nii kütkestav, nii huvitav või nii intelligentne kui sina.”
Hetkekes krahvi silmad leebusid ja siis hakkas ta naerma.
„Sa väike kurat! Sa püüad mind ümber sõrme mässida, nagu sa oled alati teinud, et oma tahtmist saada. Aga seekord, mu ulakas tütar, oled sa läinud liiga kaugele! Sa tead täitsa hästi, et ei või solvata niisugust meest nagu Buckstead, ilma et sellele ei järgnes tohutu skandaal. Sina arvad, et keegi ei tea ja keegi ei näinud, aga sa võid olla kindel, et räägib sellest tema või vaatas seda aknast pealt mõni nuhkija.”
Marcia pidi endale tunnistama, et see on üsna tõenäoliselt tõsi.
„Niisiis, mida me peame tegema,” arutles krahv, „me peame kähku kaduma. Pole paremat ettekäänet kui see, et mina lähen Prantsusmaale hertsogi hobuseid vaatama. Kui sa homme hommikul Pargis ratsutad – ma loodan, sa teed seda –, räägid sa oma austajatele, et jätad nad mõneks ajaks maha.”
„Kas nad sinu arvates usuvad, et mina tahan hobuseid näha niisama palju kui sina?”
„Sa pead nad seda uskuma panema!” kinnitas krahv. „Räägi neile veel, et sa oled kutsutud ballile – üks on sel ajal kindlasti, kui me Prantsusmaal oleme – ja kindlasti käime mitmel võiduajamisel. Me kanname hoolt, et teeme kõike seda, enne kui tuleme koju.”
Ta tegi pausi ja lisas: „Muidugi uudisega, et sa abiellud hertsogiga.”
„Ma
