mitte,” ütles hertsoginna alandlikult.
„Ja siis täna,” lisas hertsog, „kui Lynchester uuesti teema üles võttis, kui olime lõpetanud vestluse tolle uue mehe hulljulgest soovist veel üks koerakari kasvatada, tuli mul mõte.”
„Mis see oli, Arthur?” küsis hertsoginna, kui mees hinge tõmbas.
Rääkides vaatas ta välja päikese poole ja lootis, et saab varsti aeda naasta.
Oli täiuslik päev lillede ümberistutamiseks. Ta oli juba niigi hiljaks jäänud kasvuhoone lillede avamaale ümberistutamisega.
„Ma vastasin Lynchesterile,” ütles hertsog: „„Ma arvan, et need vaidlused on meie vahel liiga kaua kestnud. Ma pakun välja, et me jagame maa ära hoopis teisel viisil.”
„Mida sa mõtled?” küsis tema.
„Kui sa mu tütre naiseks võtad, siis saab tema Magnus Crofti osana kaasavarast.””
Hertsoginna ahmis hetkeks õhku.
„Sa pakkusid talle Caroline’i naiseks? Arthur, kuidas sa võisid midagi sellist teha?”
„See oli minu meelest väga nutikas,” vastas hertsog. „Kõik räägivad, et kolmekümne nelja aastasena peaks hertsog abielus olema ja järeltulija muretsema. Ja mis oleks veel loogilisem kui Caroline talle naiseks anda?”
„Aga, Arthur, Caroline on armunud Edward Dalkirki, nagu sa väga hästi tead.”
„Sel mehel pole pennigi hinge taga!” vastas hertsog. „Ja Lynchester on kindlalt kogu maa ihaldatuim kavaler.”
„Aga, Arthur, sa lubasid Caroline’ile, et kui Edward suudab oma hobustega edu saavutada, siis sa annad neile loa abielluda.”
„Ma pole midagi lubanud,” sõnas hertsog kõrgilt. „Ma ütlesin vaid, et kaalun seda ja nüüd on mu vastus ei. Caroline abiellub Lynchesteriga ja probleem maatükiga lahendub abieluleppega. Temast saab hertsoginna ning ta paneb Lynchesteri teemandid särama.”
Hertsogi karmivõitu hääl oli pehmenenud.
Ta ei varjanud, et vanim tütar Caroline oli tema lemmiklaps.
Ehkki ta tundis uhkust ka kahe poja üle, kes käisid Etonis koolis, oli Caroline’il eriline koht tema südames, kui see tal muidugi olemas oli. Neiul oli õnnestunud ilma erilise raskuseta veenda isa, et too lubaks tal armastatud mehega abielluda.
„Aga, Arthur!” vaidles hertsoginna vastu. „Caroline on armunud!”
„Armunud, armunud!” ütles hertsog põlglikult. „Mis sel asjaga pistmist on? Armastus tuleb pärast abielu, Elizabeth, ja Lynchester ei veeda tõenäoliselt oma naise juures eriti palju aega. Me kõik teame, kus tema huvid asuvad.”
„Tõesti, Arthur, ma ei mõista, kuidas sa võid nii rääkida…” alustas hertsoginna.
„Ole nüüd ometi mõistlik, Elizabeth!” segas hertsog vahele. „Lynchesteri on taga ajanud kõik kaunitarid siit kuni põhjanabani, alates sellest, kui ta kooli lõpetas. Kuid nagu sa väga hästi tead, on kõik need targad, elukogenud naised nüüdseks abielus ja pole kuigi tõenäoline, et mees ühegagi neist ära joostes skandaali korraldaks.”
„Kuid miks Caroline?” hüüatas hertsoginna nukralt.
„Kas ma pean sulle veel lihtsamalt selgitama?” küsis hertsog. „Sest ta tahab Magnus Crofti endale ja kuna varem või hiljem peab ta nagunii abielluma, siis miks mitte sõlmida liit naisega, kes toob kaasa väärtusliku kaasavara? – 10 000 aakrit head maad, mille ta purjus isa kaotas, kuna ei suutnud kaartegi käes hoida, mida ta väga tahab ja on otsustanud iga hinna eest tagasi saada.”
„Ma oletan, et sa mõistad, et sa murrad Caroline’i südame?” ütles hertsoginna.
Hertsog tegi seepeale häälitsuse, mis sarnanes väga turtsatusega.
„Ta saab sellest üle,” ütles ta teravalt. „Noored neiud kujutlevad, et nad on kellessegi armunud ja sellega piirdub minu arvates Edward Dalkirki tähendus.”
„Varem sa nii ei mõelnud.”
„Kas mõtlesin või ei, on tähtsusetu,” ütles hertsog ärritunult. „Caroline abiellub Lynchesteriga ja sina veenad teda, et ta kisa ei tõstaks, vaid selles küsimuses mulle alluks. Mul pole mingit kavatsust meelt muuta.”
„Aga Arthur…!” alustas hertsoginna.
„See on minu lõplik otsus!” katkestas hertsog oma naist, enne kui too jõudis midagi öelda. „Ja kuna Lynchester tuleb homme pärastlõunal külla, peaksid sa talle täna selgeks tegema, mis ees teda ootab.”
„Aga Arthur…!” alustas hertsoginna uuesti.
Kostis raamatukogu ukse järsk sulgemine ja hertsog oli läinud.
Elfa ei liigutanud. Ta oli isa jutu algusest peale liikumalt rõdu põrandal lamanud.
Tal oli tunne, nagu oleks kogu aja hinge kinni hoidnud. Alles pärast ema lahkumist julges ta korralikult hinge tõmmata.
Kas oli võimalik, et isa korraldaks midagi nii julma, nii üdini õelat?
Ta teadis, et kui poleks öeldut oma kõrvaga kuulnud, ei usuks ta seda iialgi.
Ta tõusis kangelt püsti, asetas raamatu, mida ta lugenud oli, tagasi riiulile ning ruttas trepist alla.
Ta tõttas nii kiiresti kui suutis raamatukogust välja, edasi mööda pikka vahekäiku, mis viis mööda suurepärasest marmorpõranda ja – kujudega hallist kõrvaltreppideni.
Astmed viisid teisele korrusele, kus tüdrukud magasid ning kus pärast Elfa guvernandi lahkumist oli koolitoa asemele tehtud nende elutuba.
Kui Elfa lõpuks ukseni jõudis, oli ta jooksmisest hingetu. Ta peatus hetkeks, et mõtteid koguda.
Kuidas ta seda Caroline’ile ütleb? Mida ta võiks öelda?
Ta teadis juba ust avades, et on nagu saatuslik sõnumitooja kreeka tragöödias.
„Ma.. ei või! Ma ei taha… Edwardit.. kaotada!” hüüdis Caroline juba sajandat korda.
Vaatamata pisaratele, mis mööda neiu nägu voolasid, leidis ta õde, et Caroline näeb sellele vaatamata kaunis välja ning ükski mees, isegi mitte Lynchesteri hertsog kõigi oma tarkade ja elukogenud naistega ei saaks tema nägususes kahelda.
„Ma tean, kallis,” ütles Elfa, „kuid isa on otsusekindel ja ma ei suuda hetkel välja mõelda, mida me saaksime teha, et hertsogit takistada.”
„Ma… võin… ei öelda,” ütles Caroline väriseval häälel.
„Ma ei usu, et ta sind kuulda võtaks. Ja isa ka nüüd, kus ta on oma otsuse langetanud.”
Elfa oli püüdnud uudist Caroline’ile võimalikult pehmelt edasi anda.
Esmalt muutus õde rääkides nii kahvatuks, et Elfa kartis, et ta minestab, ja siis algas lõputuna näiv pisaratulv.
Caroline
