naeris.
„Sellist pater familias’e elu sa siis plaanidki? Või peaksin sind kutsuma kuningaks omaenda õukonnas? Ma loodan, et mind kutsutakse õuenarriks.”
„Kas sa võiksidki olla midagi muud?” küsis hertsog. „Aga tõsiselt, Harry, saad sa mõttest aru?”
„Muidugi saan ja ma loodan, et su papist hertsoginna on täpselt selline nagu sa loodad, marionett, kes nöörist tõmmates tantsib, kuni sa lahkud ja teda eirama hakkad.”
„Lõpeta jutlustamine,” nõudis hertsog. „Sa tead väga hästi, et see on traditsiooniline eluviis alates Elizabethi ajast, mil esimene Chester endale lossi ehitas ja kuninganna külla kutsus.”
„Kas ta tuli?”
„Loomulikult. Ja Chester kulutas tema lõbustamiseks pööraselt palju raha.”
„Kuningannat sa kutsuda ei saa, sest kes ikka tahaks Windsori leske?” ütles Harry. „Aga Wales’i prints kahtlemata naudiks su pidusid, nagu ka Isobel.”
Viis, kuidas Harry krahvinna nime mainis, andis mõista, et tegu oli küsimusega.
„Jah, nagu ka Isobel,” kordas ta aeglaselt, vaadates sõbrale otse silma.
„Sel juhul võin ma su hertsoginna heaolu nimel loota, et ta on poolearuline,” ütles Harry. „Vastasel korral kõrvetab teda Isobeli terav keel ja, kui sa seda ei takista, puhkeb ta nutma esimese viie minuti jooksul pärast Isobeli saabumist.”
„Ma võin Isobeli ohjeldada,” vastas hertsog, „ja ma ei luba tal midagi säärast korda saata.”
„Arvan, et sul ei õnnestu teda takistada,” ütles Harry. „Ta võitleb nagu emalõvi kõigi konkurentide vastu ja su abikaasal pole võrdseid võimalusi, kui küünised mängu tulevad.”
„Selleni asi ei lähe,” ütles hertsog teravalt. „Ma hoolitsen selle eest, et kõik, ka sina, kohtlevad mu abikaasat lugupidamisega.”
„Ma olen alati mõelnud, et sõna „lugupidamine” nagu ka „kohus”, „kohustus” ja „vastutus”, on ülimalt igav,” ütles Harry. „Kui su naisel vähegi mõistust on, tahab ta palju rohkemat kui lugupidamist.”
„Ole vait, Harry!” käskis hertsog. „Sa üritad mind Northallertoni hertsogi pakkumise vastuvõtmist kahetsema panna. Homme lähen ma Towersisse ametlikult tema tütre kätt paluma.”
Harry Sheldon ei vastanud ja pärast hetkelist vaikust ütles hertsog:
„Pagan võtaks, mis siis alternatiiv on? Sa ju tahad, et ma abielluksin. Minu kallal on selle pärast aastaid näägutatud ja nüüd püüad sa teele takistusi seada. Kui ma ei abiellu Caroline Allertoniga, siis saab mu naiseks mõni teine kogenematu koolitüdruk.”
Hetkeks valitses taas vaikus. Siis ütles Harry:
„Muidugi ei tooks keegi teine sulle nii palju maad kaasa.”
„Muidugi mitte! Ja mis iganes juhtub, õnnistavad järgnevad Chesteri põlvkonnad mind nende nimel tehtud eneseohverduse pärast.”
„Eneseohverduse? See on küll õige sõna!” ütles Harry. „Või peaksin ma ütlema, et sa müüd oma vabaduse „sandikopikate” eest maha?”
„10 000 aakri eest,” ütles hertsog lakooniliselt.
„Mul on tunne,” ütles Harry prohvetlikult, „et sa maksad ühel või teisel viisil iga aakri eest eraldi.”
Hertsog naeris.
„Kui ma veel mõnd su sünget ennustust kuulen, saadan su Londonisse tagasi,” ütles ta. „Sul on veel üht klaasi šampanjat vaja! Ah jaa, ma unustasin sulle öelda – mu paljude teiste külaliste seas on ka isuäratav Marguerite, kes saabub täna õhtul siia just sinu jaoks.”
Harry Sheldon ajas selja sirgu ja ta silmad lõid särama.
„Ta võttis kutse vastu?”
„Innuga!” vastas hertsog. „Ja – hoia hinge kinni – ta tuleb üksinda. Kahjuks hoiavad kohustused James’i Buckinghami palees kinni.”
Harry Sheldon hüüatas vaimustunult.
„Silvanus, sa oled tubli! Sa tõid mu ellu jälle rõõmu ning ühel päeval teen ma sinu heaks sama.”
„Ma võtan sind sõnast!” ütles hertsog. „Jumal teab. Kui minust abielumees saab, võib mul su abi vaja minna.”
Teine peatükk
„Te olete väga vaikne!” kurtis Northallertoni hertsog süüdistavalt. Ta rääkis kõigiga, kes parajasti lõunalauas istusid, kuid vaatas Caroline’i otsa.
Elfa vaatas samuti ebakindlalt tema poole. Ta oli teadlik, et Caroline hoiab end suurte raskustega vaos.
Teda valmistati uudiseks ette sel hommikul, kui isa ta enda juurde kutsus ja ütles:
„Mul on sulle väga häid uudiseid, Caroline. Sa peaksid väga õnnelik olema.”
„Miks, isa?”
„Sest Lynchesteri hertsog soovib sinuga abielluda ja tuleb täna pärastlõunal ametlikult su kätt paluma.”
Kui hertsog oligi oma tütre reaktsioonis ebakindel, siis ei lasknud ta sel välja paista, ainult et rääkis tavalisest pisut valjemini ja väga veendunult.
Kuigi Caroline teadis isa uudist ette, tõusid ta silmi siiski pisarad.
Siis meenutas ta Elfa karme juhiseid ja tal õnnestus öelda:
„See on… suur üllatus… isa, kuid… suur au.”
„Ma teadsin, et sa nii arvad,” ütles hertsog rahulolevalt. „See on väga suur au ja ma ei suuda midagi meelepärasemat ette kujutada, mu kallis, kui näha sind hertsoginnana ja teada, et elad naabruses.”
Caroline põgenes tema eest nii ruttu kui sai, jooksis üles koolituppa ja heitis käed ümber Elfa.
Ta värises ega suutnud rääkida.
„Kas sa vastasid nii, nagu ma käskisin?” küsis Elfa.
Caroline noogutas.
„See oli mõistlik,” ütles Elfa. „Ta ei tohi hetkekski kahtlustada, et sa kavatsed vastu panna.”
„Aga oletame… ainult oletame…” alustas Caroline hirmult.
„Jäta kõik minu hooleks,” katkestas Elfa. „Lihtsalt ole lõuna ajal vaikne ja tasakaalukas ning räägi võimalikult vähe.”
„Ma hakkan nutma… Ma tean… ma hakkan… nutma,” pomises Caroline.
„Siis rikud sa kõik ära,” ütles Elfa. „See on meie ainus võimalus, Caroline, ja kui sa selle vussi ajad, siis ei saa enam mina ega keegi teine sind päästa.”
See ähvardus sundis Elfale kuuletuma.
Hommikusöögil vastas Elfa isale enne
