style="font-size:15px;"> Turvatunnet andis teadmine, et Ben polnud eriline jutupaunik, erinevalt Jimist.
Samal ajal kui Elfa mõtles, et Beni tähelepanu ei tohi ülesandest kõrvale juhtida, vaatas ta jätkuvalt Lynchesteri mõisa tee poole.
Siis, kui Swallow rahutuks muutus, märkas ta kauguses liikumist.
Polnud kahtlust, et tegu on faetoniga, mida juhib kõrge kübaraga härrasmees, ja et hobused, kes seda vedasid, liikusid väledalt. Elfa vaatas selja taha.
„Vanker tuleb! Ben, sõida tagasi nii kiiresti, kui saad ja ära lase hetkegi raisku!”
Sõnakuulelikult pööras Ben Dusteri ümber ja sel ajal, kui ta galopis teele asus, ratsutas Elfa vastassuunas.
Umbes miili pärast jõudis ta metsatukani ja Elfa juhtis Swallow’ tolmuse tee keskele.
Ta istus ja ootas, tundes, et süda rinnus peksab ja suu kuivab.
Mis saab, kui see tal ei õnnestu? Kui pärast kõike seda plaanimist hertsog teda kuulda ei võta? Ta murrab Caroline’i südame ja nad peavad Edwardiga põgenema.
Elfale tundus, et ta oli oodanud juba ülekohtuselt kaua ning ta hakkas kartma, et hertsog on ehk ümber mõelnud ja tagasi pöördunud.
Nähes tõlda mööda teed enda poole sõitmas, taipas ta, et tema hiilguse hobused olid paremad kui tema isa omad. Ka faeton oli peen ja uus, selliseid nende krahvkonnas seni polnud nähtud.
Hertsog nägi keset teed seisvat naist, aga ei peatunud kohe.
Ta ootas, et daam kõrvale astuks ja tal mööduda lubaks. Alles siis, kui ta mõistis, et daamil polnud kavatsustki seda teha, peatas ta oma rakendi.
Naine seisis jätkuvalt paigal. Ta ratsutas faetoni poole.
„Tere päevast, teie hiilgus!”
Hertsog kergitas kübarat.
„Tere päevast! Me pole vist kohtunud.”
„Ei, kuid soovin teie hiilgusega väga olulisel teemal rääkida.”
Hertsog kergitas kulmu ja vastas:
„Mul on tegelikult mõnevõrra kiire. Kas me ei võiks sobivamat kohtumisaega määrata?”
„Praegune hetk on minu jaoks sobiv, teie hiilgus, ja küsimus, mida ma arutada soovin, on nii ühtaegu oluline kui ka pakiline!”
„Sel juhul olen ma valmis teid kuulama.”
„Ma tänan,” vastas Elfa, „kuid konfidentsiaalsuse mõttes palun, et teie hiilgus tuleks minuga metsa.”
Hertsog vaatas teda suures hämmingus ning Elfa kartis hetkeks, et ta keeldub.
Siis vastas ta lõbustatuna:
„Hea küll, kuid ma loodan, et see pole mingi nali või et mulle teeröövlid selle vähese raha pärast, mis mul taskus leidub, kallale hüppavad.”
„Ma luban teie hiilgusele, et midagi sellist ei juhtu,” ütles Elfa.
„Hea küll.”
Hertsog pööras pead, kuid tallipoiss, kes tema taga istus, teadis juba, mida teha. Kui hertsog oli ohjad vankri külge kinnitanud, hoiti hobuseid juba varmalt kinni.
Ta astus nõtkelt maha ja nägi, et Elfa oli juba hobuse seljast maha tulnud.
„Mis saab teie hobusest?” küsis ta.
„Swallow järgneb mulle,” vastas Elfa.
Ta kõndis hertsogi ees metsatukka.
Pärast mõnd sammu puude alla märkas Elfa, kes metsa hästi tundis, palgivirna.
Ta istus palgile ja sama tegi hertsog.
„Nii,” ütles ta. „Mida see kõik siis tähendab? Ja alustaks äkki sellest, et te end tutvustate. Ma oletan, et minu isik on teile teada.”
„Jah, teie hiilgus. Mu nimi on Mary Margaret Alexandra Elfa Allerton.”
Hertsogi huul tõmbles, kuid enne, kui ta jõudis midagi öelda, lisas Elfa:
„Kuid teatud põhjustel kutsutakse mind alati Elfaks.”
Hertsog vaatas teda ja oli kahtlemata lõbustatud. Juba esmapilgul oli neiu üsna ebatavaline tundunud, sest ta ei sarnanenud ühegagi neist naistest, keda ta kunagi kohanud oli.
Nüüd mõistis ta, et neius oli tõesti mingi haldjalikkus, ehkki ta poleks sellest võib-olla ilma nime teadmata aru saanud.
Kitsas näos särasid suures hirvesilmad ja hertsog seostas neiu nägu muinasjuturaamatute illustratsioonidega, mida ta poisikesena kunagi lastetoas vaadanud oli.
Ka ta suu meenutas haldjasuud ja naeratades tekkisid ta põskedesse sügavad lohud.
Ta vaatas hertsogile otsa.
„Sündides,” selgitas ta, justkui oleks hertsog midagi küsinud, „oli mu isa üsna kindel, et olen vahetatud laps. Kuna kõik ütlesid, et ma näen välja nagu väike haldjas, lisas mu ristiema, kel oli naljasoont, mind ristimisel pastorile ulatades nime „Elfa”. Isa oli maruvihane, kuid ta ei saanud enam midagi muuta.”
„Võin vaid öelda, et see nimi on teile väga sobiv,” märkis hertsog.
Elfa naeratas talle ja võttis ratsutamiskübara peast.
„Ilma kübarata on mugavam, ma panin selle vaid teile mulje avaldamiseks pähe.”
„Kas pidasite seda vajalikuks?”
Ta küsis seda automaatselt, sest märkas, et ka neiu juuksed olid teistsugused.
Nad oleksid pidanud olema pöögikarva, kuid neis oli nii palju päikesekulda, et nad lausa helendasid roheliste puude taustal.
Kübarata meenutas Elfa veel rohkem haldjat ja saleduse tõttu oli teda raske naiseks pidada. Käed, mille ta ratsutamiskinnastest paljastas, olid valged, pikkade peente sõrmedega.
„Hästi, leedi Elfa,” ütles ta kuuldavalt, „nüüd, kus me oleme oma isikud tuvastanud, ütleksite ehk, mis tähtsa saladuse te tahate mulle edasi anda.”
Istudes täiesti paigal, käed süles, vaatas Elfa hertsogile otsa ja too märkas, et neiu silmades helendas sama veider valgus, mis juusteski.
Tal oli tunne, et Elfa takseerib teda, otsides midagi pinna alt. Mida, seda hertsog ei teadnud.
Tegelikult mõtles Elfa lisaks kartusele selle ees, mida ta ütlema peab, vaid seda, et hertsog on veel nägusam, kui ta kaugelt tundus.
Samuti tundis ta, et hertsogi juures on ka midagi käskivat ja isegi hirmutavat.
Ta oli oodanud, et tema olekus on midagi tähtsat, kuid mitte nii rõhuvat kõikvõimsust, kui see oli õige sõna.
Ta oli suursugune ja samas heas mõttes majesteetlik ning Elfa arvas, et ta on ilmselt ka äärmiselt kindlameelne ja isegi kangekaelne.
